Kohtusime Reformierakonna fraktsioonis peapiiskopiga. Muuhulgas rääkis ta kiriku murest erakooliseaduse pärast: mis saab kristlikest erakoolidest, kui ligi kolmandik nende rahastusest hakkab sõltuma kohaliku omavalitsuse otsusest. Tema mure ja seisukohad olid mõistetavad, Peapiiskop esindas siinkohal kristlike erakoole, mis moodustavad umbes neljandiku kõigist erakoolidest, milles omakorda kokku käib umbes 4% koolilastest.
Erakoolis käivate laste hulk hakkas kasvama peale 2011.aasta seadusemuudatust, mis tegi kohalikele omavalitsustele erakoolide toetamise kohustuslikuks. Näib uuenduslik, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama erainitsiatiivi ja nii tekib huvitavaid võimalusi valida oma lapsele sobiv kool. Selles on oma tõde, ent kas saame väikse riigina lubada endale otsust, mis põhineb 4lapse eelisolukorral 96ga võrreldes? Eesti põhiseaduses on sees õigus luua erakoole, ent laste siinse näite puhul ilmavaate järgi eraldumise lisarahastamine ei saa olla eesmärk. Rahvasaadikuna pean ka mina nägema kõiki 100% last. Ehk oleks õigem eesmärk ikkagi olukord, kus ka kõige teadlikum ja vastutusvõimelisem lapsevanem tunneb kindlust, et kõige kodulähedasem kool sobibki tema lapsele? Siis oleks meil ühiskonnana ka kindlus, et ka need lapsed, kelle vanemate tähelepanu, teadmised ja võimalused piirduvad kodukooliga, saavad parima võimaliku koolikeskkonna.
Read More »Yoko Alender: Erakooliseadusest