Mõiste „ringiraha“ on tuttav vist juba igale inimesele, kellel noorte huvitegevuse korraldamise või planeerimisega on tulnud kokku puutuda.
Valitsus on aktiivselt otsinud õpilaste koolivälise kultuuri- või sporditegevuse riigipoolse toetamise võimalusi juba viimase kümne aasta jooksul. Aastatel 2008-2009 jõuti ka ringiraha toetussüsteemi väljatöötamiseni, ent kahjuks ei olnud võimalik plaane toonase majandussurutise tõttu ellu rakendada. Sellest on tõsiselt kahju, et toonane väga suur samm – eelnõu jõudmine riigikokku – jäi kauaks ajaks arenguta pidama.
Valitsus ja riigikogu on aga järjekindlad. Taas on jõutud noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioonini, mille jõustumine on planeeritud praeguse ajakava kohaselt 2017. aasta sügisesse. Tuleb kohe öelda, et seekordsed toetusrahade jagamise plaanid erinevad mõnevõrra kaheksa aasta tagustest, aga sellest lähemalt edaspidi. Hetkel on seadust asunud sõnastama Haridus- ja teadusministeerium tuginedes Kultuuriministeeriumi ettevalmistustööle.
Käesoleva eelnõu esmaseks eesmärgiks on noorte osaluse suurendamine huvitegevuses. Seaduseelnõu materjali ette valmistades leiti, et umbes 15% noortest ei osale üldse huvitegevuses. Kahjuks on ka erivajadustega laste võimalused kaasalöömises väga piiratud.
Vastukaaluks hängimiskultuurile
Huvitegevuse mõiste on lai. Siia alla kuulub kooliväline huvivaldkonnas tegutsemine: selle all on mõeldud muusikat, teatrit, kunsti, kirjandust või rahvakultuuri, sporti, loodus- ja täppisteaduseid. Olgu mainitud, et siinkohal on mõeldud nii erinevates ringides tegutsemist kui ka huvialahariduses osalemist – mis tähendab traditsioonilistes, kindla õppekavaga muusika-, kunsti- ja spordikoolides õppimist.
Kindlasti peab pakutav vaba aja veetmise võimalus olema kvaliteetne, hariv ja silmaringi avardav. See ei saa olla lihtsalt noorte omavaheline kokkusaamine ja n-ö hängimine kusagil kaubanduskeskuses.
Huvitegevuse huvialavaldkonnad, vormid ja läbiviimise meetodid on aja jooksul muutunud. Mõned neist on projektipõhised algatused, teised aga pikaajalised süsteemsed õpitegevused muusika- või kunstikoolides, aastaid kestvad sporditreeningud klubides või spordikoolides.
Need vabatahtlikud tegevused arendavad noort inimest ja aitavad tal kasvada ühiskonnatundlikuks ja maailmas toimuva suhtes huvitatud inimeseks. Kes lapsena mänginud jalgpalli, on täiskasvanud ettevõtjana suuremeelne valdkonna sponsor; kes käinud muusika- või kunstikoolis, hakkab kirglikuks kunstikogujaks ja vaimustunud kontserdikülastajaks.
Robootikaringid käsitlevad matemaatika, informaatika ja tehnoloogiaõpetuse teemasid ning toetavad saadud teadmiste rakendamist praktikas. See tähendab, et meie kiratsevad inseneriteadused vajavad järelkasvu noorte hulgast, kes valiksid ehk edaspidiseks rakendusliku haridustee.
Huviharidus tähendab niisiis mõtestatud ja juhendaja käe all korraldatavat koolivälist tegutsemist ning ka vajalikke õpimaterjale või vahendeid – olgu selleks siis sporditarbed või täppisteaduse ringis vajalikud laboriseadmed.
Esimene suur mure ongi, et väikestes valdades napib juhendajaid. On täheldatud isegi selliseid olukordi, kus vald oleks valmis tasuma laste huvitegevuse eest, ent on raske üleüldse leida juhendajat, kui vald asub kaugel keskustest. Seega tuli ühe tingimusena eelnõu ettepanekute osas arvestadagi huvitegevuse kättesaadavust noortele kaugemal suurtest keskustest.
Omavalitsustel määrav roll
Kui eelmistel kordadel on räägitud sellest, et raha tuleks jaotada lastele pearaha kaupa igakuiselt kätte, siis praegu on võetud aluseks vajaduspõhine rahastusmudel. See tähendab toetuse regionaalset suunamist nii õpetajate-juhendajate tasustamiseks kui vajadusel transporditoetusteks, et lapsed saaksid sõita naabervalda või -maakonda oma huviharrastusega tegelema, aga ka tarvikute-õppematerjali ostuks.
Toetussüsteemi rakendamise aluseks on võetud arusaam kohaliku omavalitsuse määravast rollist huvitegevuse kitsaskohtade lahendamisel. Seetõttu hakkab toetusraha praeguse plaani kohaselt liikuma läbi kohalike omavalitsuste, kes tunnevad läbi ja lõhki oma lähikonna vajadusi huvitegevuse korraldamiseks, õpetajate/juhendajate palkamiseks ning noorte liikumisvajaduste rahuldamiseks omale sobilikku huvikooli. 2017. aasta sügiseks on planeeritud kuus miljonit eurot ja edaspidi aastas 15 miljonit eurot.
Siinkohal tahan juhtida tähelepanu, et huvialakoolid – kunstikoolid, muusikakoolid ja spordikoolid, mis täna töötavad kindlate õppekavade alusel, kus sooritatakse tasemeteste ja eksameid – on ühed professionaalsemad vaba aja veetmise koolid. Huvialakooli lõpetamisel on võimalik asuda ka hobiks oleval erialal edasi õppima, kas keskastme muusika- või kunstikoolides ning seejärel ka kõrgkoolides.
Huvialaharidus on iga noore inimese arengus sama tähtis kui igapäevane traditsiooniline formaalõpe. Tore oleks, kui absoluutselt kõik koolinoored tegeleksid mingi harrastusega, mis annaks neile emotsioone ja eduelamusi, avardaks maailmapilti ning suhtlemisringkonda. Päris kindel on, et huvitegevusega hõivatud noored ei kiusa kaaslasi taga ja on ka lugupidavamad õpetajate suhtes. Samuti oskavad nad hinnata enda kokkuvõtmist vaimseks või kehaliseks pingutuseks, et saavutada püstitatud eesmärke. Kodune pilliharjutamine või trennis iluvõimlemise kava lihvimine arendavad püsivust ja tahtejõudu, võistkondlikud spordialad õpetavad meeskonnatööd ja koostegutsemist.
Seepärast julgen öelda, et tegemist on üliolulise eelnõuga, mille abil saame ehk leida hea õpetaja ja ringijuhendaja igasse Eestimaa nurgakesse, et tagada tore ja hariv vaba aja veetmise võimalus kümnetele tuhandetele noortele.
Allikas: Eesti Päevaleht, 14.aprill 2016