Terje Trei, Eesti Reformierakonna naisteühenduse NaiRe esinaine
Võrdõiguslikkuse teema müüb, seda võib öelda, vaadates meie meediaväljaannete kajastusi võrdse kohtlemise, palga, sookvootide või muul sarnasel teemal kirjutatut. Ikka on tore, kui leitakse konflikt – mees- või naisülema, -alluva, -poliitiku või lihtsalt erinevat kohtlemist saanud erinevat sugu esindavate inimeste vahel.
Pinget täis poliitikaruumist korjatakse üles iga vähegi kahemõttelist tähendust lubav sõna või väljend, kaasa arvatud miimika, ning meediaväljundites leiavad need erinevaid kajastusi ja töötlusi, just nii nagu kirjutaja mõttelend parajasti lubab.
Samas ületas 9. novembril toimunud EENA poolt korraldatud rahvusvaheline konverents “Eesti kasutamata võimalus” napilt uudiskünnise.
Vaid mõni üksik uudisenupp ning rahvusringhäälingu tagasihoidlik kajastus, ei muud. Samas oli konverentsi eesmärk teadvustada avalikkusele Eesti ühiskonnas kasutamata võimalust – naiste vähest kaasatust riigi ja ettevõtete juhtimisse.
Ürituse raames allkirjastasid riigikogus esindatud erakondade naisühendused memorandumi, milles avaldati üksmeelselt toetust nn tõmbluku meetodi kasutamisele (st erakondade nimekirjade TOP-is on nais- ja meespoliitikud vaheldumisi) valimisnimekirjade koostamisel. Avalik hinnang üritusele oli samas toonis rahvusringhäälingu ajakirjaniku fraasiga: “No allkirjastasite ja siis?! Edasi ei juhtu ju midagi…”
Miks nopitakse ning vormitakse kohe uudislooks seelikupikkus ja kleidi- või sukavärv ning miks tehakse seda konflikti abil? Vastus kirjutajate poolt: seda ju oodatakse, see paneb klikkima ning annab seltskonnas jutuainet.
Olgu nii, eks paljud, kelle kohta hinnanguid antakse, on “uksed” ise avanud, lubades ajakirjanikud sõna otseses mõttes oma magamistuppa ning presenteerinud ennast seltskonnalehtedel ja, mis seal salata, kollastesse lehtedesse pelgalt sügavate mõtete ja revolutsiooniliste ideedega ei pääse.
Ikka see inimlik pale on huvitav: kes kellega käib või kes kellest lahutas, kes mida sööb ja millise autoga sõidab. Lugude ilmestamiseks aga ikka kindla skeemiga pildikesed: mehe persooniloos armastav ja kodu hoidev naine ning naise puhul tema garderoob ja kodutööde jaotus.
Rollid on kinnistunud ja nendest väljumine ei ole atraktiivne. Kas probleem on vaid naiste poolt vaadatuna? Kindlasti mitte.
Poliitikat armastatakse ikka meeste pärusmaaks nimetada. Ja seda mitte bioloogilise, vaid ikka pigem sotsiaalse soorolli põhjal. Need õpetatakse meile selgeks juba lapseeas. Valida on vaid kas pehmem või jäigem lähenemine. Loodetavasti saame praeguste noorte puhul juba rääkida pehmemast lähenemisest, aga üldine arusaam on ikka, et MEES ON TUGEV.
Mees peab otsustama, mees peab vastutama – mees valmistub juhtima, tema on võimu teostaja. Poliitika on võimu teostamine, seega teevad mehed seda, milleks neid on kasvatatud. Avalik ootuski nende suhtes on, olenemata tasandist, sama: “Oled mees või ei ole?” Käibelt ei ole kadunud ka fraas “Kelle jalas on püksid?”, unustades, et nimetatud riideese ei ole enam ammu meeste privileeg.
Avalikes aruteludes tõdetakse, et probleem on olemas. Põhjuste otsimisel lähevad arvamused aga lahku. Ühed näevad probleemi suhtumises, st mehed ei taha “trooni” loovutada, teised räägivad tarkusest, kompetentsist. Või ehk järgitakse nn tavasid või püütakse tõestada ennekõike teistele, et olen ikka mees küll, võimumees.
Samas on meil kõrgharidusega naisi rohkem kui mehi ning tavadest ja traditsioonidest ikka enam vist rääkida ei saa, vähemalt mitte poliitikas või ettevõtluses. Ema ju ka ei vii enam “hälli heinamaale” ning Viljandi järvelgi ei vii noor paadimees neiut enam üle vee.
Meie esiemad ei olnud “meeleheitel perenaised” ning vajadusel haarati juhtohjad. Nii ka praegu. Kahjuks ei ole tänapäeval harulduseks ei üksikemad ega ka üksikisad. Viimased, tõsi, peavad leppima alatooniga küsimusega “Kus ema on?”, kusjuures küsijateks on pahatihti mitte mehed.
Saame lahti väärarusaamast, nagu oleks mehe pärusmaa väljaspool kodu toimetamine ning naise rolliks vaid koduhoidmine. Ärgem unustagem, et koduhoidja kannab edasi ka väärtusi. Naiste osalemisel poliitikas ei võeta meestelt ära nende pärusmaad, vaid pigem rõhutame nende olulisust selles protsessis.
Oma kogemustele toetudes võin väita, et kuigi naisi on erakonna lihtliikmete seas pool, on nende soov osaleda juhtorganite töös või kandideerida tagasihoidlik. Arvan, et kohalikul tasandil kandideerimisel on erakondades piisavalt aktiivseid naisi, et tõmbluku meetodit rakendada. Samas üleriigiliste valimiste kogemus sellist kindlust ei anna. Naiskandidaate lihtsalt ei ole piisavalt.
Tõmbluku meetod ei taga iseenesest võrdõiguslikku tulemit. Valijatel ei ole kohustust ning neid ei saa ega tohigi sundida valima tõmbluku meetodi järgi. Seega tuleb meil teha tööd iseendaga, oma perekonnaga, lähedaste ja tuttavatega ja inimestega tänavalt. Olgu kõikvõimalikud erinevad meetodid abiks ja toeks, kuid valikuid need kellegi eest ei tee. Otsustus ja vastutus jääb meie igaühe isiklikuks võimu teostamise mehhanismiks ja õigus kandideerida ning valitud olla on meil kõigil – olenemata sotsiaalsete soorollide üldlevinud stereotüüpidest.
Allikas: 01.detsember 2012, Meie Maa