2007. aasta Riigikogu valimiste eel oli Reformierakonna üks olulisi valimislubadusi kehtestada riiklik ringiraha igale kooliealisele (6– 19-aastasele) lapsele, et tasuda spordi- või huvialaringis osalemise eest. Eesmärk oli üllas: andes igale lapsele võimaluse osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis, arendada seeläbi nende loomingulisi oskusi ning hoida lapsed ka ahvatlustest ja pahedest eemal. Ringiraha administreerimist sooviti tookord korraldada omavalitsuste kaudu.
Paraku saabus 2008. aasta sügisel kriis ja ringirahaks kavandatud summad langesid koos paljude teiste heade plaanidega kärpekääride ohvriks. Mõte sellest, et laste osalemine huvialaringides on väärt toetamist, pole aga kuskile kadunud.
Värske koalitsioonileping kinnitab, et jätkatakse lastetoetuste tõusu reformiga, sealhulgas kahekordistades enim abi vajavate perede toetusi. Ehkki ka tänane peretoetuste süsteem on toimiv, tõdesime juba aastaid tagasi, et süsteem tuleb muuta vajaduspõhisemaks. Lastele täisväärtusliku ja aktiivse elu tagamiseks peab peretoetuste maksmisel kehtima põhimõte, et toetame rohkem neid, kes reaalselt abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Strateegiadokument Eesti 2020 seab eesmärgiks vähendada suhtelise vaesuses inimeste osakaalu. Seetõttu on tähtis jätkata vajaduspõhise peretoetuste tõusu reformiga.
Saab kasutada ka huviringides
Niisiis saavad uue aasta algusest kõik pered lapse kohta igakuiselt vähemalt 25 eurot rohkem lastetoetust. Muuhulgas on võimalik seda summat kasutada ka huvihariduse eest tasumiseks. Sellise toetuse jõustumisel on hea see, et perede valikuid ei piirata – kes soovib, panustab huviharidusse, kes soovib keeleõppesse või teatris käimisse.
Kokkulepitud toetusmudel tähendab ühtlasi, et omavalitsustel peaksid jääma alles kõik senised toetusmeetmed laste huvihariduse tarbeks nii, nagu neid peaaegu kõikjal rakendatakse.
Lõpetuseks tahan teha ühe ettepaneku, mille üle aru pidama kutsun. Sellest, et esimese ja teise lapse toetus pole kümme aastat kasvanud, räägiti pikka aega kui suurest riiklikust murekohast. Nüüd, kus lastetoetuste tõus on kokku lepitud, on kuulda hääli, et kõigile toetuste tõstmine ei ole õige, toetada tuleks vaid neid lastega peresid, kellel on toimetulekuraskused ja kus rahapuudusel laste elukvaliteet kannatab ning võimalused-valikud vähenevad.
Toetus pole enesestmõistetav
Kindlasti on Eestis peresid, kelle eelarves pole ei praegune 19 euro suurune lastetoetus, kui ka 45 euroni kasvav toetus vajalik, sest pere majanduslik olukord on piisavalt hea. Mis oleks, kui nendele peredele pakutaks võimalust loobuda kas osast või koguni tervest lastetoetusest? Kas oleksime selleks valmis? Võiksime moodustada näiteks riikliku sihtkapitali vähekindlustatud perede toetamiseks, kuhu seda raha siis paigutada. Leian, et mõistlik oleks liikuda vastutustundlikuma osalusühiskonna suunas, kus riigilt tulevat toetust ei võeta endastmõistetavana, vaid seda saades esitatakse endale küsimus, kas keegi teine ei vaja seda raha mitte rohkem?
Selline suhtumine võimaldab omakorda hoida maksud madalad ning edendab majanduskeskkonda, kus ümberjagamist on vähem, mis omakorda tagab parema elu kõigile.
Allikas: Laine Randjärv, Riigikogu aseesimees, Reformierakond, DELFI 26. märts 2014