Aprilli esimesel päeval tõusevad pensionid viis protsenti. Keskmist vanaduspensioni saavale pensionärile lisandub kuus 16 eurot, aastas teeb see ligi 200 eurot. Ütlen ausalt, et mul on selle üle hea meel. On ju need meie emad-isad, vanaemad ja vanaisad, kes sellest osa saavad. Samuti olen nõus nendega, kes ütlevad, et seda on vähe, kuid üle jõu elada ei saa.
Ärme unustame, et oleme tasapisi toibumas kriisist ja kriisi ajal suutsime oma eakaid hoida. Kui kõik teised oma sissetulekutes kaotasid, igalt poolt kärbiti, siis õnneks pensionide kallale ei mindud.
Olen seisukohal, et vaid tugev majandus ja vastutusrikas majandamine tagavad parema tuleviku meile kõigile. Rahakotis, olgu selleks riigi või üksikisiku oma, on raha nii palju, kui seda on teenitud, ja mitte ühtegi senti enam. Iga protsent majanduskasvu toidab riigikassat ja pensionitõus on võimalik vaid sellest kassast riigi enese jõukuse toel.
Pensione ei saa kasvatada laenurahaga, aga kui otsustades on mõeldud tulevikule ja neid otsuseid järgida, võime jõuda hämmastavate tulemusteni. Kümne aastaga vahemikus 2003–2013 on pensionid Eestis kasvanud kolm korda. Sel aastal tõusevad pensionid keskmiselt viie protsendi võrra. Järgmiseks aastaks prognoositakse kuueprotsendilist tõusu.
Majanduskriisi ajal, aastatel 2010 ja 2011 tekkis oht, et pensionid oleksid justkui pidanud vähenema. Seadus sätestab, et pensionid väheneda ei tohi, seega hoitigi need varasemal tasemel. Nüüd tuleb seadusest tulenevalt teha tasaarveldus ja pensionikasv on olnud pisut väiksem, kui indeks lubaks. Piltlikult väljendudes on osa indeksi alusel arvestatud pensionist majanduslanguse aastatel juba ette ära makstud, sest need ei vähenenud hoolimata faktist, et indeks langes alla ühe.
Majanduskasv ja pensionitõus on toredad, kuid ühiskond on terve vaid siis, kui eri põlvkonnad üksteist toetavad. Pensionide ja lastetoetuste suurus ei vabasta kohustusest hoolida oma lähedastest, olgu tegemist eakate vanemate või alaealiste lastega.
Üks vana lause kinnitab, et pojad näevad alati kaugemale, sest nad seisavad oma isade ja vanaisade õlgadel.
Kui unustame vanemat põlvkonda kuulata, võime nende õlgadelt kergesti kukkuda.
Aastatel 1998–2008 edenes elu nii, et reaalsus kippus kaduma. Linnade ümber kerkisid tuhanded eramud, jõudsalt kasvav kodutarbimine oli paljude keskmise sissetulekuga inimeste elu osa. Kuni saabus kriis.
Valitsuselt nõudis selline olukord kindlat meelt, et mitte minna kergema ja populaarsema vastupanu teed ja jagada varem kogutud reservid, mis Eestil olid, kiiresti laiali. Seda ei tehtud, eelistati kokkuhoidu ja kärpimist ning valimistulemus näitas: rahvas mõistis nende otsuste vajalikkust.
Nüüdseks on kriis möödas, mis tähendab, et elu läheb tasapisi paremaks, töökohad tulevad tagasi, inimeste usk tulevikku kasvab.
„Paha-paha, aga hea ka,“ ütleb väike Maari Jaan Rannapi ühe lasteraamatu lõpus. Paha võib näida elu ja selle aeglane muutumine võrreldes aegadega kas või kümme aastat tagasi, mida praegused pensionäridki kindlasti hästi mäletavad. „Pätsi-vabariigi-kuldajaga“ võrreldes elame siiski üsna hästi. Kui päris paljud asjad ongi kallimaks läinud, on üldine elujärg paranenud. Enamikul inimestest on isiklik auto, paljudel maja või korter ning poelettidel talve ajalgi värske kurk ja tomat – asjad, millest tolles eelmises vabariigis ei unistatudki.
Paha on see, et sellist majanduskasvu, nagu oli aastatel 2003–2008, ei tule ilmselt niipea ja seega ei kasva enam kunagi miski nii nagu varem. Aga stabiilne majandus ja rahulik kasv tagavad tulevikuski selle, et meie palgad ning pensionid kasvavad. Ja see on hea.
Allikas: Pärnu Postimees, 28.märts 2013