Hiljuti avaldati uuring Eesti elanike hinnangut tervisele ja arstiabile eelmisel aastal. Sarnast uuringut tehakse igal aastal ning seekordsed tulemused näitasid, et kunagi varem pole eestimaalased olnud arstiabiga veel nii rahul kui nüüd. Lausa 80% vastanutest ütles, et tervishoiu teenuste kvaliteet on Eestis kõrge.

Esmapilgul võib see tunduda uskumatuna ja väljamõeldisena, sest pidevalt kuuleme probleeme, kuidas üks või teine inimene ei saanud soovitud abi või ei pääsenud arsti juurde soovitud ajal. Tõsi, probleeme on ning ükski süsteem pole täiuslik. Aga uuring annab ennekõike siiski tunnistust kõige olulisemast – Eesti elanikud hindavad kõrgelt meie arste ja õdesid ning nende pakutavat arstiabi. Ehk et uuring on ennekõike tunnustus meie tervishoiuteenuse osutajatele, mitte relv poliitikute käes näitamaks, et kõik oleks justkui hästi.

Eesti tervishoiusüsteem on solidaarne. Oleme otsustanud, et igakülgne arstiabi peab olema kättesaadav kõigile kindlustatuile ning vältimatu abi ja ka mitmed muud teenused kõigile, kes siin väikeses maailmanurgas elavad. Igast otsusest tulenevad edasised valikud ning siin seavad meile piirid ette kogutava raha maht ning inimeste – arstide, õdede ja teiste seda teenust pakkuvate inimeste arv ja füüsilised võimalused tervishoiuteenust osutada. Raha on kassas niipalju, kui palju Eesti inimesed teenivad ja kui palju makse maksavad. Siin tuleb tunnustada Maksu- ja tolliameti tublit tööd maksude kogumisel ja küsivalt otsa vaadata inimestele, kes makse ei maksa. Ja meedikute arvust rääkides peab väike Eesti mõtlema, kui paljudele meil on pakkuda täiskoormusel tööd – hea kirurg peab saama teha teatud arvu operatsioone, et „kätt soojas“ hoida.

Tagasi uuringu juurde. Nagu juba alguses viitasin, pole inimesed kunagi varem nii rahul olnud arstiabiga. Väga kõrgelt hinnati meie arstide suhtumist oma patsientidesse – nende hoolivust ja sõbralikkust. Samuti hinnati kõrgelt perearstide ja –õdede tööd. Uuring tõi välja suurima murekohana kättesaadavuse. Meie süsteemi kitsaskohti ongi arstile pääsemise järjekorrad.

Viimaste aastate arengud on olnud sellised, et kasvanud on nende patsientide osakaal, kes ootavad eriarsti juurde vastuvõtule enam kui kaks kuud. Põhjusi on erinevaid, näiteks eksisteerib seos, mida odavama ja mida kättesaadavam arstiabi, seda pikemad on järjekorrad. Tihti on toodud Soome näidet, et üle lahe käiakse tunduvalt harvem arsti juures kui meil. Kas võib põhjus olla selles, et liiga hõlbus pääs arsti juurde toob kliinikusse ka need, kel selle järele suurt vajadust ei ole? Arst aga kulutab neile aega samamoodi, nagu päriselt tõbisele. See on muidugi oletus, aga mõtteainet pakub siiski.

Arstijärjekordadest rääkides märkame sedagi, et mitte igal pool pole nad ühesugused – väikeses riigis on paratamatu, et eriti eriarstid ei jagune regiooniti ühtmoodi: kitsalt spetsialiseeritud arste ja kallist meditsiinitehnikat ei jagune üle Eesti ühtviisi. Mis tekitab olukorra, kus ühe kliinikus on järjekorrad pikad ja teises lühemad. Lisaks liiguvad väga kiiresti ka soovitused arstide kohta ning tekivad „staararstid“, kelle juurde on ootejärjekord eriti pikk. Suureks abiks oleks üle-eestiline digiregistratuur, kus arstijärjekorrad oleksid üle Eesti ühtsed, kõigile näha ning avatud registreerumiseks. Oleks vast juba aeg, kus telefonitoru otsas rippumised lootuses arsti juurde kirja panna minevikku jääksid.

Seisame ka ise parema tervise eest

Arstiabi on kallis ja tänapäeval meditsiini kiirelt arenedes puutub üha kallimaks – tulevad uued tehnoloogiad, uued ravimid, meedikute ja patsientide kõrgendatud ootused. Seda kõike saatmas survestatud ravikindlustuseelarve, sest maksumaksjate arv väheneb ning toetavate arv üha suureneb. Üha olulisemaks muutuvad kohad, kust saaks kokku hoida nii meie ühist raha kui oma pere eelarvet. Üks hea näide on siin kulutused ravimitele, mida inimesed on ise suures osas pidanud kandma. Siin näeme olulisi muudatusi paremuse poole. Kui kõrvutame praegust hetke 2009. aastaga, siis näeme, et ravimite hind langenud 9%, inimeste omaosalus keskmise retsepti väljaostmisel aga 22% võrra. Siin on oluline roll inimeste endi teadlikkuse tõusul – oskame ja julgeme küsida apteegist sama toimeainega, ent soodsamat ravimit. Julgus küsida, pidada arstiga nõu, ise oma tervise eest hea seista tervislikumalt toitudes, värskes õhus liikudes peab veelgi enam kasvama. Oleme ju ennekõike ise oma tervise sepad.

Maret Maripuu, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige (Reformierakond)

Allikas: Eesti Päevaleht, 13. märts 2013