Laine Randjärv on pidanud ministri ja linnapea ametit, rahvas on valinud teda end esindama Riigikogus – kaunil daamil täitub tosin aastat poliitikas. Ka eelseisvatel valimistel leiab tema nime Reformierkonna kandidaatide nimekirjast Harju- ja Raplamaal. Naispoliitik annab vastuseid selle kohta, mis on tema elus olnud, mis on ja mis tuleb.

Suur osa meestest arvab, et enamikul elualadest kehtib reegel: naine laevas, laev põhjas. Kuidas veenaksite selliseid mehi andma häält just naispoliitikule? Mis on naistes erilist, mis teeb nad poliitikas meestest paremaks ja usaldusväärsemaks? Kas on vahet, mis on prioriteetsed alad mees- ja naispoliitikule?

Minu meelest on esmatähtis inimene ja tema väärtushinnangud ning veendumused, mitte aga sugu. Kuna aga tõepoolest on olemas niisugune kõnekäänd, nagu nimetasite, siis küllap see tuleneb pikaaegsest traditsioonilisest patriarhaalse ühiskonna mudelist. Kes istus laua otsas ja lõikas perele leiva? Ikka mees! Ju siis pidi ta olema otsustaja ja vastutaja. Seda müüti pole lihtne murda. Ja tihti on naised isegi selle uskumuse kütkes ning ei taha või ei julge võtta vastutust või ohje.

Ma ei lahterdaks poliitikuid ka nende sooliste tunnuste alusel, kuid ilmselgelt on loodusel olnud naise ja mehe erinevuse osas omal ajal sõna sekka öelda ja kindlasti käituvad nais- ja meespoliitikud seetõttu erinevalt nii otsuste tegemise kiiruses, läbimõtlemises või argumentatsioonis. Prioriteetsed alad ja valdkonnad on pigem traditsioonide küsimus. Peetakse ju naist pehmema teema valdajaks – eks seegi tuleb kodumudelist – ema sünnitab, hällitab, lohutab, koristab, teeb süüa. Isa julgustab, õpetab tööriistadega ümber käima, võitlema, enda eest seisma, väitlema.

Tegelikus elus võib mees olla parem sotsiaalminister kui naine (ilma konkreetsete näideteta) ja naine olla vahedama mõistuse ja sõnaseadmisoskusega justiitsminister kui mõnigi mees. Kultuurivaldkonnas on hulgaliselt karismaatilisi mehi olnud ja majandusministrina leiame ajaloos karmi käega naisi. Muuseas, paljudes riikides ongi kaitseminister naine. Ei oska küll arvata, kas ja millal Eesti selleni jõuda võiks. Seega ma ei seaks raame.

Milline võiks olla tasakaal meeste ja naiste vahel näiteks valitsuses ja riigikogus, et asjad toimiksid kõige paremini?

Ma ei tahaks tõesti hakata siinjuures kasutama aritmeetikat. Olulised on eelkõige inimeste isikuomadused – suhtlemisoskus, kuulamisoskus, koostöövõime, paindlikkus ja muidugi teadmised vastutusvaldkonnast. Ent ei saa mainimata jätta, et näiteks üks naine neljateistkümne meesministri hulgas on muidugi liiga vähe – vähemalt kolmandik naisi või naisi puudutavate teemadega kursisolevaid inimesi võiks valitsuses olla küll.

Mis on Teie arvates Eesti poliitikas valesti, et meil pole tekkinud riigimehi, keda kogu rahvas austaks ja armastaks? Ma ei pea silmas mitte seda, et ta suudaks kõigile midagi lubada ja kõigile meeltmööda olla, vaid lihtsalt et kõik usuksid – see inimene on igas olukorras aus ja usaldusväärne. Kas on 24-aastases taasiseseisvunud Eestis midagi, mille kohta võiksite öelda: seda poleks küll vaja olnud teha?

Ma ei ole Teiega nõus, et pole tekkinud riigimehi, keda rahvas armastaks. Meil on väga austatud president Lennart Meri, president Arnold Rüütel, ekspeaminister Andrus Ansip on kümnete tuhandete inimeste toetuse saanud, suure lugupidamisega meenutatakse Valve Kirsipuud, Siiri Oviiri, Liina Tõnissoni. Ilma Liia Hännita poleks meie riigikogu ja Eesti riik selline nagu ta täna on. Paraku juhtub tihti nii, et hakkame hindama inimesi alles siis, kui nad on lahkunud või poliitikast eemaldunud.

Ma usun, et ajaloolises tagasivaates ei armastatagi neid inimesi, kes on olnud suured lubajad ja mee moka peale määrijad. Selline metoodika on lühinägelik ja mõjub lühiajaliselt. Pigem armastatakse karmi ütlemisega ja kõva sõna poolest tuntud tegijaid, kes on julgenud ka ebapopulaarseid otsuseid riigi huvides vastu võtta – näiteks nagu Jürgen Ligi.

Kui meenutame oma kooliaega, siis värvikatena jäävad meile meelde ikka rangemad ja kindla käega õpetajad.

Te olete olnud 12 aastat poliitikas – kui raske on läbida see aeg skandaalideta, suuremate süüdistusteta või koguni tagasiastumisteta? Mis on need põhimõtted, millest olete oma karjääris alati kinni pidanud? Kui palju ja milles on tulnud teha kompromisse?

12 aastat, aga tegelikult ka vähemat perioodi, saab poliitikas ilma probleemideta olla ainult see inimene, kes mitte midagi ei tee. Iga tegutseja seisab alatasa silmitsi tõdemusega, et tema tehtud otsused või arvamused on suurele hulgale inimestest vastukarva. Iialgi ei saa saja protsendi inimeste heakskiitu. Ja poliitikuid enamasti ei kiideta üldse, ka siis, kui isegi mööndakse, et on õiget asja aetud. Hea sõna asemel on tavaliselt vaikus. Aga kriitika on tavaliselt vali. Mõnikord ka liiga vali – igaüks sellele vastu ei pea.

Olen oma otsuste ja tegude juures pidanud meeles isa õpetust: elada ja tegutseda tuleb nii, et saaks öösel rahulikult magada. Ühesõnaga, et südametunnistus oleks rahul. Muidugi tuleb teha kompromisse kogu aeg.
Poliitika ongi kompromisside kunst. Ent alati tuleb kaaluda, kui kaugele saab oma maailmavaatelisi ja eetilisi väärtushinnanguid hoides ja kaitstes kompromissidega minna. Alati tuleb meeles pidada, et poliitik tegutseb oma riigi ja elanike huvides. See on kriteerium.

Te kandideerite uuesti Riigikogu valimistel. Kas on asju, mille kohta saate öelda, et seda oleks võinud teistmoodi teha? Kuidas mõjutab valimisedu see, et olete varem olnud ministri, linnapea, parlamendisaadiku rollis – kas tullakse ütlema, et miks Te varem pole seda teinud, kui pukis olite? Teie erakond on Reformierakond – kas on raske olla erakonnas, kes on olnud väga pikalt võimul ja kel seetõttu on uusi lubadusi raske anda? Kes on senise praktika järgi inimesed, kes hääletavad Teie poolt?

Vastab tõele, öeldakse küll, et miks pole varem ühte või teist otsust ellu viidud, ehkki juba mitmeid aastaid valitsuses oldud. Kuid seejuures tuleb arvestada objektiivsete asjaoludega – selleks on koalitsioonipartner või partnerid, kellel võib olla samast teemast täiesti vastupidine arvamus. Samuti tuleb hinnata eelarve võimalusi ja hetkeolukorras prioriteetset vajadust. Olgu selleks kiirem palgatõus või hoopis investeeringud maanteedesse, julgeolekusse panustamine või mõned muud pakilised igapäevaelu küsimused. Kogu aeg tuleb otsustada mitmete erinevate ja vahest isegi võrreldamatute valdkondade vahel. Ja enamasti on need otsused ebapopulaarsed, tihti rahvale arusaamatud. Ent poliitiku ülesanne on oma otsuste juures mõelda kaugemale kui aasta või paar, tihti peab otsuse tegema mõeldes kümne või isegi mitmekümne aasta peale ette.

Ja kindlasti on mu kogemused erinevatel poliitilistel ametikohtadel andnud mulle kogemuse ja teadmise, et vahest oleks mõnikord võinud ka teistmoodi otsustada. Kõige olulisem õppetund on aga see, et igasugune otsustamine on parem otsustamatusest, venitamisest ja mõttetust vegeteerimisest.

Niisiis, seekord kandideerite Harju- ja Raplamaal. Mis ühendab Teid selle valimispiirkonnaga ja kui kõrgeks hindate seal Reformierakonna toetust?

Harju- ja Raplamaal on mu esivanemate juured mitmesaja aasta jagu. Olen lapsena veetnud palju suvesid Kädval ja Kehtnas, kus elasid mu vanaisa ja tädi. Seal käisin karjas ja proovisin kätt lehmalüpsil, peedipõldu kõblates teenisin oma esimese päris palga. Tänagi elab mul sealkandis palju sugulasi, kellega mu vanemad tihedalt sidet hoiavad. Tunnen end Raplamaal väga koduselt, nii et ka seal kandideerida on mul hea tunne.

Reformierakonna toetus on selles ringkonnas olnud ajalooliselt hea – eks on ju meie peaministrikandidaatki reeglina just Harju- ja Raplamaal kandideerinud. Selles piirkonnas elab palju hakkajaid inimesi, kellele sobib reformierakondlik ilmavaade.

Millised oleksid need probleemid, millele Te siis, kui olete vastvalitud riigikogulane, tahaksite esmalt tähelepanu pöörata? Olete olnud õpetaja ja kultuuritöötaja – mis vajaks nendes valdkondades kiiremat käsitlemist?

Millised on Teie tähtsamad valimislubadused?

Kultuurivaldkonnas on mulle väga oluline laste ja noorte huvitegevuse teema. Mitte lihtsalt aja veetmise küsimus, vaid see, et kooliväline aeg oleks emotsioone pakkuv ja mõtestatud ning kasvataks kultuurset ja igakülgselt haritud inimest.

Olles ise lõpetanud n-ö kutsekooli – H. Elleri nimeline Tartu Muusikakool oli toona just kutset andev kool – pean ma väga lugu noortest, kes endale varakult ameti õpivad. Kutsehariduse prestiiž vajab tõstmist ja see ei tohi olla tupiktee hariduse omandamisel. Maakeeles öelduna – kutsekooli lõpetanu peaks saama võrdsetel alustel rahulikult kandideerida kõrgkooli ja ta ei tohiks end seal alaväärtuslikuna tunda. Selleks tuleb meie hariduse valdkonnas kindlasti palju tööd teha – eeskätt suhtumises.

Olen ka palju tegelenud meeste tervise teemaga – peame leidma vahendeid, et toetada meeste terviseuuringuid, et Eesti mehed elaksid kauem ja seda just tervena.

Olite Tartu linnapea – mis seob Teid selle linnaga siiani?

Tartus elavad mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. See on linn, kus olen kasvanud ja kus on mu koolikaaslased ja sõbrad. Tartu linn on mind loonud.

Te olete sõna võtnud ka väljaspool poliitikat, olete teinud järelehüüdeid tuntud inimestele – kas on olemas ka Laine Randjärv väljaspool poliitikat? Olete ema ja vanaema – kui suure osa see roll elust võtab? Kas hobide jaoks aega jääb? Kui suure osa võtab Teie elus koorilaul?

Kindlasti on olemas Laine Randjärv väljaspool poliitikat. Eelkõige ehk emana ja olenemata sellest, kui vanad on juba lapsed. Kindlasti pole vähetähtis ka tütre roll ja niipalju kui jõuan, ka vanaema roll. Loodan, et lastelaste kasvades suudan ma neile rohkem oma aega ja teadmisi pakkuda.

Koorijuht olen eriala poolest. See pole hobi. See on kutsumus, milleks on palju keerulisi ja kannatlikkust nõudvaid õpiaastaid pühendatud. Praegu töötan kolme kooriga – Tartus on mul omaloodud Tarmeko kammerkoor, kelle 25. sünnipäeva hiljuti tähistasime, Tallinnas Jaani koguduses segakoor, kellega olen töötanud kaks ja pool aastat ning abidirigendina tegutsen ka Tartu meeskoori Akadeemiline Emajõgi juures.

Samuti olen enda jaoks avastanud raamatute koostamise põneva maailma, viimase viie aasta jooksul on juba ilmunud minu kaastööl seitse raamatut ja varsti on ilmumas taas üks vanasõnade raamat koos kunstnik Ave Nahkuriga.

Teid tuntakse moetrendika naispoliitikuna – millal leiate aega moemaailma sukelduda? On loomulik, et poliitikud riietuvad hästi, naispoliitikud veel enam, aga jälgida moemaailma ja selles pidevalt sees olla – on see lihtne?

Moeküsimustes olen väga konservatiivne ja lähen lihtsama vastupanu teed – enamasti ostan Eesti rõivatootjate valmisriideid. Mõnel erilisel juhul lasen kleidi või kostüümi ka õmmelda. Usaldan neil puhkudel oma disainereid ja õmblejaid ja eriti oma pead sellega ei vaeva. Tähtis on korrektsus ja iseenda hea enesetunne mistahes riietust kandes.

Teie kohta guugeldades leiab ühe loo selle kohta, et sündisite Moskvas ja lapsepõlv möödus osaliselt Aafrikas. On Teil selle aja kohta mingeid erilisi mälestusi?

Jah, mu vanemad kohtusid Moskvas ülikoolipäevil. Isa on pärit Raplamaalt ja läks Moskvasse õppima geodeesiat. Ema on moskvalanna, kes armus eesti noormehesse ja tuli temaga koos Eestisse elama. Ema õppis aastaga eesti keele ära ning on suur eesti kultuuri austaja. Ka on tema olnud oluline inimene minu suunamisel kultuuri teekondadele.
Aafrika on kindlasti maa, mis on meie inimestele eksootiline, eriti veel siis, kui nii erilist maad õnnestub külastada lapsena. Muljed on värvikad eelkõige täiesti teistsuguse looduse ja kliima tõttu, inimeste käitumistavade ja riigi ajaloolise pärandi tõttu. Neid mälestusi on nii palju, et paari lausega seda kirjeldada ei suuda.

Kas Teil on aega unistada ja millised need unistused oleks, kui neid saab jagada?

Unistamiseks ei ole tarvis aega võtta. Unistused lihtsalt on ja nad ei küsi, kas nad tohtisid tulla. Iga inimene unistab.

Kindlasti on suur unistus näha lapselapsi suurte ja õnnelikena, elada kaasa nende õnnestumistele edaspidi koolis ja elus. Väga palju mõtlen ma ka sellele, et meil oleks rahu. See on muutunud väga oluliseks unistuseks.

Kas olete mõelnud sellele, mida hakkate tegema, kui valituks ei osutu?

Olen ikka mõelnud. Alati võib juhtuda selliselt, et esialgsed plaanid ei realiseeru. Usun, et sel juhul asun tööle taas kultuuri või hariduse valdkonnas, vastavalt oma erialale.

Valimiskampaania on alanud. Kuidas hindate selle esialgset käiku? Kas on see juba mõnes asjas inetuks läinud või sujub kõik normaalselt?

Valimiskampaaniad ja nende iseloom on oma aja lapsed, kui nii võib öelda. Nad muutuvad ajas ja aastatega ikka jõulisemaks ja sageli ka jõhkramaks. Tundub, et võistlus ei käi mitte ideede ja programmiteeside tasandil, vaid võideldakse selle nimel, kes osavamalt teisele n-ö ära paneb või seaduse raames ja JOKK piires rahvaga usutavamalt manipuleerib. Kuna valimisteni on täna kuu jagu aega, siis pole välistatud, et jõuame olla veel erinevate finesside tunnistajaks. Paraku on seda näidanud varasem elu.

Ometi on nii, et tulemusrikas poliitika saab rajaneda üksnes headel mõtetel ja kavatsustel ning inimestevahelisel koostööl. Head mõtted on pool tervist, ütleb vanarahva tarkus.

Miks valisite just Reformierakonna?

Kui töötasin Vanemuise kontserdimaja direktorina, käis mul nii mõnigi erakond n-ö „kosjas“ ja kutsus oma ridadesse. Mina ei tundnud aga ühegi pakkumise vastu erilist sümpaatiat. Kui aga toonane Tartu linnapea Andrus Ansip kutsus mind oma abilinnapeaks kultuuri- ja haridusvaldkonnas, siis käivitas see mind ning otsustasin minna poliitikasse. Olen alati armastanud „pähkleid pureda“. Ühtlasi meeldivad mulle hakkajad inimesed ning just sellisest seltskonnast ma end Reformierakonnas leidsin. Töö poliitikuna on andnud mulle põnevaid ja sisukaid võimalusi midagi reaalselt oma linna või riigi jaoks korda saata.

Allikas: goodnews.ee, 29.jaanuar 2015