Nagu vanarahvas ütles, ei hüüa õnnetus tulles. Seda tööl olleski, eriti kohtades, kus tööohutusest lugu ei peeta. Kõik kindlustussüsteemid põhinevad tarkusel, et headel aegadel koguda raha, mida häda korral kasutada.

Osa kindlustusi, nagu töötuskindlustus, liikluskindlustus, on riik teinud inimestele kohustuslikuks ja ikka selle mõttega, et abi oleks vajadusel lähedal. Kahjuks pole sama süsteem rakendunud nii olulisel teemal nagu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus.

Jätkuvalt on tuhanded inimesed väga ebakindlas seisus. Praeguse korra kohaselt makstakse tööõnnetuste ja kutsehaiguste puhul ajutist töövõimetust. Püsiva töövõimetuse ning toitja kaotuse puhul makstakse töövõimetuspensioni ja toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse vahenditest.

Peale töövõimetuspensioni on kannatanul õigus saada kahju tekitajalt täiendavat hüvitist. Seda aga võlaõigusseaduse järgi, mis praktikas tähendab sageli vajadust pöörduda kohtu poole, mida kannatanud peavad liiga keeruliseks asjaajamiseks.

Praeguse süsteemi kõige suurem puudus on see, et olemasolevad reeglid ei motiveeri tööandjaid panustama töötervishoidu ja tööohutusse, samuti ei toeta süsteem töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasi pöörduma, sest neile ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid.

Elanikkond vananeb, töökäsi jääb järjest vähemaks ja surve sotsiaalkindlustussüsteemidele suureneb. Nii on hädavajalik säilitada tööealist elanikkonda töövõimelise ja -tahtelisena ning viia tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud tervisekaod miinimumini. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus küll sätestab trahvid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest, kuid sellist süsteemi, mis looks ettevõtjale stiimulid töökeskkonna parandamiseks ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamiseks, ei ole.

Ometi ei saa öelda, et midagi pole tehtud. Kõik Eestis valitsusvastutust kandnud erakonnad on alates 1998. aastast üritanud tegudeni jõuda. Teisisõnu pole suudetud kokku leppida, kas kindlustuse eesmärk on kannatanule hüvitist maksta, töökeskkonda parendada ja töötaja tööellu kiiresti tagasi tuua või on peaeesmärk kannatanutele hüvitise maksmiseks efektiivselt raha koguda. Nüüd tuleb astuda samm edasi.

Ennetus on alati tulusam kui hilisem korvamine – autoomanikud teavad, et autoparandus võtab nii aega kui raha ja vahepeal peab olema jalamees. Ka tervisega on nii: võime küll saada tagantjärele raha, aga mõni õnnetus või haigus võib väga pika jälje jätta.

Ohutust töötamisest rääkides tuleb meil luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem, mis innustaks töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma turvalist töökeskkonda.

Maret Maripuu, riigikogu liige (Reformierakond)

Allikas: Pärnu Postimees, 25.jaanuar 2013