Kohtusime Reformierakonna fraktsioonis peapiiskopiga. Muuhulgas rääkis ta kiriku murest erakooliseaduse pärast: mis saab kristlikest erakoolidest, kui ligi kolmandik nende rahastusest hakkab sõltuma kohaliku omavalitsuse otsusest. Tema mure ja seisukohad olid mõistetavad, Peapiiskop esindas siinkohal kristlike erakoole, mis moodustavad umbes neljandiku kõigist erakoolidest, milles omakorda kokku käib umbes 4% koolilastest.

Erakoolis käivate laste hulk hakkas kasvama peale 2011.aasta seadusemuudatust, mis tegi kohalikele omavalitsustele erakoolide toetamise kohustuslikuks. Näib uuenduslik, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama erainitsiatiivi ja nii tekib huvitavaid võimalusi valida oma lapsele sobiv kool. Selles on oma tõde, ent kas saame väikse riigina lubada endale otsust, mis põhineb 4lapse eelisolukorral 96ga võrreldes? Eesti põhiseaduses on sees õigus luua erakoole, ent laste siinse näite puhul ilmavaate järgi eraldumise lisarahastamine ei saa olla eesmärk. Rahvasaadikuna pean ka mina nägema kõiki 100% last. Ehk oleks õigem eesmärk ikkagi olukord, kus ka kõige teadlikum ja vastutusvõimelisem lapsevanem tunneb kindlust, et kõige kodulähedasem kool sobibki tema lapsele? Siis oleks meil ühiskonnana ka kindlus, et ka need lapsed, kelle vanemate tähelepanu, teadmised ja võimalused piirduvad kodukooliga, saavad parima võimaliku koolikeskkonna.

Kirsti Vainküla kirjutab Eesti Ekspressis viimasel ajal ränku kuritegusid toime pannud noortest poistest ning pakub üheks lahendusteks nõukogude ajast tuntud erikoolide nagu “pahade poiste kool” või “sõjakooli” näol. Enamus kõrge inimarenguga riikides liigutakse edasi mõtteviisis, et lapsi ei lahterdata häädeks ja halbadeks, vaid püütakse ühtses kõiki toetavas keskkonnas neile siiski individuaalselt vastavalt nende vajadustele läheneda. Keskkond mõjutab ja see, et erinevus rikastab ei ole tühi loosung, areneme tõesti kohtudes teistsugusega. Laste ja kooli puhul on sellise lähenemise eelduseks motiveeritud õpetaja, kellel on abiks tugipersonal, logopeed, tugiisik õpiraskusega, käitumushäirega või hoopis eriandega lapsele. See on koht, kus peame oma kooli senisest veel enam panustama, saame seda teha, kui koolivõrk on üks ja vahendeid saab majandamiskuludest enam suunata inimestesse.Tulles tagasi ühtluskooli või erakoolide paralleelsüsteemi eelisarendamise valiku juurde – keerulistest kodustest oludest ei jõuta ilmselt erakooli, pigem ikka kodulähedasse tavakooli. Me ei saa endale lubada olukorda, et ei ole piisavalt häid õpetajaid ja vahendeid, et luua seal parimad võimalikud tingimused.

Eesti positiivne kuvand maailmas on täna paindlik digiriik. Eesti inimeste ja kogu riigi saatuse määrab aga see, milliseid valikuid teeme hariduses. Oleme seni teinud õigeid valikuid. Eesti kool on hea, laialdased teadmised ja probleemilahendamise oskuse saavad meie lapsed koolist kaasa. Eesti kooli hea taseme oleme saavutanud ühtsuskooli ja üha enam ka laste erihuvide, erivajaduste ja isikupäraga arevstades. “Ühtsuskooli põhimõte on selles, et igal riigikodanikul on õigus haridusevalguse osaliseks saada niisugusel määral, kui seda võimaldavad temale ta omad võimed ja vaimuanded,” sõnastas kunagi haridusteadlane Johannes Käis. Praeguse regulatsiooni on põhiseadusvastaseks kuulutanud riigikohus, riigikontroll ja õiguskantsler on arvanud, et selline rahastuskorraldus, kus erakoolide rahastamine on eelisseisus võrreldes munitsipaalkoolidega, saades tuge nii riigilt, omavalitsuselt kui lapsevanematelt on haridussüsteemile kahjulik, sest nõrgendab tasuta ja kõigile kättesaadavat munitspaalkooli.

Kavandatava seadusemuudatuse laiem kontekst ja olulisus seisneb tegelikult ka suhtumises kohaliku omavalitsuse tasandisse, kohaliku kogukonna otsustus- ja vastutusvõimesse. Täna on kauaoodatud haldusreform saamas reaalsuseks, seega on aeg liikuda ka päriselt suurema usalduse poole riigi ja kohaliku tasandi suhetes. Koolipidamine on alg- ja põhihariduse osas kohaliku omavalitsuse ülesanne. Mida väiksem on laps, seda lähemal talle tehtagu otsused, mis teda puudutavad, seetõttu peaksid erakoolid muutuma koolivõrgu osaks, Selle eelduseks on kohaliku omavalitsuse õigus nendega koostööd tehes otsustada, kas ühe või teise erakooli tegevuskulud kaetakse. Õnneks on meil palju neid, kes on hariduse usku, kes tõesti valivad ka elukoha selle järgi, kas kohalik kool nende laste vajadustele vastab. Kohalikul omavalitsusel on omakorda vastutus olla kursis, millised on kohalike ootused koolile. Seni on riik rakendanud kontrolli kohaliku tasandi üle haridusraha selgelt sildistades, näiteks õpetajate palkade tõusu garanteerimiseks Täna liigume tugevamate omavalitsuste ja suurema usalduse suunas(loe: rohkem otsuseid riigi raha kasutamise osas tehakse kohalikul tasandil).

Nii kohalik omavalitsus, lapsevanemad kui erakoolide pidajad tegutsevad lapse hea hariduse ja talle sobiva kooli loomisel ühise eesmärgi nimel, saavutada saab ühist eesmärki ainult läbi tegeliku koostöö. Nii nagu mina riigikogu liikmena näeb ka haridusministeerium pigem 100% vaadet – pilti, kus on kõik 100 last ja 1 eesmärk – nad kõik peaksid saama neile sobivaimas keskkonnas, nende võimetele ja vajadustele vastavalt parimat haridust. Erakooli pidaja nii nagu peapiiskop teab täpselt just oma kooli lapsevanemate ja laste vajadusi, ehk siis näeb pilti, kus on 1, 2, 3, 4 / 100 lapsest. Et ei kaoks silmist ei need 4 ega ka ülejäänud 96 last ongi kohalik omavalitsus vastutaja, kes tunneb oma kogukonda piisavalt, et näha igaüht neist sajast oma võimete ja vajadustega. Meile kõigile on tähtsaim, lähedaim, silme ees oma laps, oma huvi, ent samas oleme me kõik osa ühisest Eestist, teineteisega seotud ja teineteisest sõltuvad. Me ei tohi unustada tegelikku ühist eesmärki – IGA lapse õigust tema vajadustele ja võimetele vastavale parimale haridusele ja seda, et selleni saab jõuda ainult koostöös, mitte paralleelsüsteeme eelisarendades.

Allikas: Yoko Alender blogi, 7.aprill 2016