Skip to content

uudised

Eesti on üks ütlemata hea, unikaalne paik elamiseks ja laste kasvatamiseks, kuid nõustun professor Karsten Staehri seisukohaga, et siinse sündimuskordaja suurendamiseks on vaja uusi poliitikameetmeid.

Vanemahüvitis on andnud majanduslikku kindlustunnet ja tõestanud, et riik suudab rahvastiku vähenemise protsessi sekkuda, kuid aeg on astuda järgmised sammud. Kindlasti on üheks selliseks ka pere kolmanda lapse toetus, kuid kindlasti on temaatika veel palju komplektsem ja mitmekesisem. Alates lasteajakohtadest, töö ja pereelu ühildamisest ning lõpetades laste kasvatamist soosiva elukeskkonna kujundamisega.Read More »Yoko Alender: Et laste arv Eesti peres oleks sama suur kui ema-isa unistus

„… ja kõigest on puudu – küll märjast, küll kuivast“ kõlavad Debora Vaarandi sõnad Arvo Ratassepa meekoorilaulus „Eesti mullad“.
Minu hinnangul kirjeldab see lause parimal moel hetkel meie ühiskonnas toimuvat. Ikka on millestki puudu ja midagi on liiga palju. Olgu siis materiaalset või emotsionaalset. Viimasel ajal on kogu rahva nimel või terve rahva kohta aina sõna võetud ja hinnanguid antud. Puudust on tunda aga üksteise mõistmisest, kuulamisest ja kuulmisest. Ükskõik mis tasandil.Read More »Laine Randjärv: Minul ei ole eestlaste pärast häbi

Majandusteaduses on mitmesuguseid teooriaid, sealjuures mitmed on üksteisega vastuolus, kuid ikkagi õiged, sest kehtivad teatud tingimustel. On siiski üks universaalne reegel, mis on kehtinud vist küll aegade algusest ja mida võiks seega pidada ka majanduslikuks loodusseaduseks: hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras. Kui midagi väga tahetakse, siis ollakse selle eest nõus rohkem maksma, olgu siis tasu rahaline või mitte. Kui aga asi ei ole ahvatlev, siis on ka tasu selle eest tagasihoidlikum ning võib juhtuda, et mõnel asjal ei olegi hinda, sest keegi ei taha seda.Read More »Maris Lauri: Teooriast ja soovprognoosidest

Keegi tegi kunagi hea võrdluse, et vanadus on nagu lendamine tormise ilmaga. Te ei saa midagi parata – ei peatada tormi ega lennukit, ammugi mitte aega. Muudkui lendate.

Kõik siin ilmas muutub. Kõige rohkem muutuvad praegu arusaamad vanadusest. Pensioniikka jõudnud mehed ja naised on tööjõuturul järjest hinnatum ressurss. Pildid hallipäisest vanaemast, kes lapselaste järele valvab ja sokki kududes tukkuma jääb, hakkavad ajalukku vajuma. Selle asemel löövad laineid tantsu vihtuvad hõbejuukselised naised ja mehed, kes kogukonnas oma aktiivsusega teistelegi tuule alla teevad. Kõigele krooniks annavad värskemad teadusuuringud uut hoogu ammusele unistusele aega tagasi pöörata või vähemalt seisata. Telomeraas on uus võlusõna (telomeraas on rakkude noorendamine õige toitumise, liikumise ja stressi vähendamisega).

UrveTKõigest üks aastakümme veel ja maailmas on enam kui miljard inimest, kes võivad oma vanuseks kirjutada 60+. Aastaks 2050 on esmakordselt ajaloos selle eagrupi inimesi rohkem kui 0–14aastaseid lapsi. Küpse earühma esiletõus, eriti arenenud maades, ei üllata enam kedagi. Selle arenguhüppe tõeliseks mõistmiseks tasub meenutada, et veel 19. sajandi keskel oli oodatav eluiga meestel 40 ja naistel 42 aastat. Minu põlvkonna meestel on see number 79 ja naistel 83. Pooleteise sajandiga on oodatav eluiga pikenenud kaks korda. Ka Eestis.

Seepärast huvitab inimesi järjest enam, kuidas elu ikkagi kujuneb, kui kord jõuab pensioniiga kätte. Millised võimalused on hakkama saada viie, kümne, kolmekümne aasta pärast? Suurim ja loogilisem ootus on, et pensionid ikka kasvaksid ja aitaksid elukallidusega sammu pidada.

See kõik puudutab enam neid, kelle sünniaasta jääb 1983. aastast varasemaks. Uued põlvkonnad peavad arvestama sellega, et 19. sajandil leiutatud kohustuslik pensionile suundumise päev ning solidaarne pensionisüsteem asendub samm-sammult suurema enda panusega tulevase vanaduspõlve heaks.

Seda enam on hea teada, et Eestis on suudetud viimased aastad vanaduspensione järjekindlalt kasvutrendis hoida. Muidugi sõltub kasv majanduse üldisest edenemisest ja saab toimuda üksnes kooskõlas palkade muutustega, täpsemalt sotsiaalmaksu laekumisega. Sel aastal tõusis näiteks keskmine vanaduspension 6,3 protsenti, kasvades 375 euroni kuus. Vähem tähtis pole tõsiasi, et keskmine vanaduspension jääb selles mahus tulumaksuvabaks – lisaks üldisele maksuvabale tulule on pensionisaajatel õigus veel täiendavale maksuvabale tulule.

Inimsaatused on väga erinevad. Keerulisemad olukorrad tekivad siis, kui oled pensionär ja pead täitsa üksi majandama. Eestis on ligi 100 000 üksinda elavat pensionäri, kellest suurem osa on naised. On muidugi neid, kellel on kinnisvara ja aed abiks. Aga sugugi mitte kõigil. Pingelist eelarvet aitab pisut leevendada 2017. aastast rakenduv lisaraha üksinda elavatele pensionäridele. Esimesel aastal kokku 10 miljonit eurot. Igal juhul soovitakse lisarahast tuge just neile, kelle igakuine pension on alla kehtestatud määra. Kõige olulisem on majanduskliima, et tekiks uusi töökohti ja palgad tõuseksid. See annab kindlust ka küpses eas inimestele, kelle elutöö on juba tehtud.

Eestis on üle 300 000 vanaduspensionäri. Iga viies neist jätkab ka töötamist. Edendamisel on täiskasvanuhariduse pakkumine ning loomisel eraldi programmid 55+ inimeste täiend- ja ümberõppeks. On üsna kindel, et hõivatud pensionäride osakaal ühiskonnas kasvab ka meil. Tõsi, me ei jõua niipea järele Islandile, Norrale või Portugalile. Kuid küpses eas inimeste arvu kasv ei ole enam teema, mida peaks üksnes läbi mureprillide vaatama. Vastupidi. Eakate rahulik stabiilsus ja elukogemus on paljudes ametites väga hinnatud ja vajalik tasakaalustamaks väiksemat sündivust ja ka väljarännet. Isegi kui tundub, et vanad jäävad tehnoloogiliste võimete poolest noortele alla, õõnestab seda tunnet kasvõi üks pisuke fakt – Suurbritannias tehtud uuring näitas, et suurim töö efektiivsuse vähendaja olevat noorema töötajaskonna pidev elektronkirjade kontrollimine ja sotsiaalmeedia vaatamine. Moodsa tehnoloogia müüjad peavad eakamaid aga atraktiivseteks ostjateks, sest vanad peavad ju noorematega suhtlema.

Kui jõuda tagasi pealkirja juurde ja parafraseerida Vivien Greene’i, pole tormi tõesti võimalik peatada, kuid elutarkus ei keela ka vihmas tantsu lüüa. Elutarkust garanteerib ju küps iga heldelt.

Allikas: 60+, 2.september 2015

Read More »Urve Tiidus: peatada tormi või tantsida vihmas

Hariduses tuleb usaldada kohalikke omavalitsusi ja anda neile ka tegelik otsustusõigus, et ülesanded oleks selged ja vastutus kindlam, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv tänases Postimehes.

Tarkusepäeval, 1. septembril armastame rääkida koolitarkusest. Algavad kool, uus õppeaasta, semester, veerand, mil pärast suvevaheaega taas tarkust taga nõutakse.
Poliitikakoolis tuleks aga minu meelest keskenduda enim elutarkuse taganõudmisele.

Read More »Laine Randjärv: Usaldada või mitte usaldada, selles on küsimus