Me ei tohi kasvatada hüppeliselt Eesti laenukoormust nii, et sellega ei kaasne positiivset arenguvalu ja laialdasemaid muutusi meie riigikorralduses ja majanduses.
Koroonaviirus avaldab maailmamajandusele jätkuvalt tugevat mõju. Kriisist pole puutumata jäänud ka Eesti ettevõtted ja töötajad. Näiteks on riigi maksutulud käesoleval aastal vähenenud 180 miljonit eurot ja eelarve puudujääk ulatus juuli lõpuks 3,3 protsendini SKT-st.
Majanduskriisiga toimetulemiseks on valitsus asunud hoogsalt laenama. Lühikese ajaga on Eesti juba laenanud ligi 3,3 miljardit, kuid ühestki investeeringust ega reformist pole seni midagi kuulda. Rahandusministeeriumi värske prognoosi järgi kasvab eelarve nominaalne puudujääk järgmistel aastatel üle 1,7 miljardi euro ja püsib kõrgel tasemel veel aastaid.
Samal ajal kasvab Eesti võlakoormus 31,3 protsendile. See tähendab, et kui võtta aluseks 2019. aasta laenutase, siis Jüri Ratase juhtimisel neljakordistub Eesti võlakoormus viie aastaga. Sisuliselt kasvab Eesti laenukoormus ligikaudselt 2000 eurolt 8000 euroni inimese kohta imikust raugani.
Laenukoormuse kasvust märksa ohtlikum on aga tõsiasi, et võimuliidu poliitikud räägivad aina kõvema häälega sellest, kuidas riigi püsikulude katmine laenurahaga on õige tee. Eriti kurb on Isamaa lõplik poliitiline näokaotus Helir-Valdor Seederi juhtimisel. Kui varasemalt rääkis Seeder, et Eesti ei tohi üle jõu elada, siis nüüd kuuleme Isamaa ümbersündinud juhi suust, kuidas laenuga tehtav pensionitõus ja peretoetused käivad käsikäes.
Reformierakonna seisukoht on, et majanduskriisist tugevamana väljumiseks tuleb laenuraha kasutada, kuid see peab minema Eesti arenguks. Me ei tohi kasvatada hüppeliselt Eesti laenukoormust nii, et sellega ei kaasne positiivset arenguvalu ja laialdasemaid muutusi meie riigikorralduses ja majanduses. Riik saab laenuraha investeerimisel olema suunanäitaja.
Meie sihiks võiksid olla laenu kasutamisel tervemad ja aktiivsed inimesed, bürokraatiat kärpiv digiriik, madalapalgaliste töökohtade vähendamine ja majanduse väiksem jalajälg keskkonnale.
Pakun välja kuus strateegilist investeerimissuunda, milleks võiksime kasutada ligikaudu nelja miljardit laenuraha. Märkimisväärne osa sellest summast tuleks juba praegu riigi poolt võetud laenudest. Kõik investeerimissuunad on mõeldud täide viimiseks järgmisel neljal aastal koos erinevate EL-i struktuurifondide, EL-i taaskäivitusfondi ja muude välisrahastuse võimalustega.
- Teadus peab jõudma majandusse
Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige viimane ettevõtete osakaalu poolest, mis toovad turule uusi innovaatilisi tooteid või teenuseid. See näitab, kui kehvasti toimib meil teadmussiire majandusse ja kui kaugel oleme teadmistepõhise majanduse poole liikumisel tegelikult.
Kriis annab nii raha kui ka võimaluse selles vallas otsustavalt tegutseda. Rakendusuuringute keskuse loomine ja selle kaudu 200 miljoni euro suunamine erinevateks arendustegevuseks aitaks motiveerida ettevõtteid tegelema senisest aktiivsemalt tootearendusega. Nii saab väiksema riskiga investeerida uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasvatada ettevõtete konkurentsivõimet.
- Vähendame ravijärjekordi ja hoolduskoormust
Eesti tervishoid-ja sotsiaalvaldkond on jätkuvalt abivajajat liigselt väntsutav. Ravi-ja sotsiaalteenused on killustunud tervishoiu, sotsiaalvaldkonna, haridusvõrgu ja omavalitsuste vahel. Samal ajal kulub arstidel ja teistel spetsialistidel liiga palju tööaega bürokraatiale ja aruandlusele. Nurisevad arstid ja nurisevad patsiendid.
Seega tuleb investeerida 600 miljonit eurot targematesse tervishoiu-ja sotsiaalvaldkonna IT-lahendustesse. Raha saame suunata juba olemasolevate tervishoiu digilahenduste kiiremasse arendamisse nagu näiteks e-tervis ja e-konsultatsioonid eriarstidega. Senisest hoopis jõulisemalt saame investeerida laialdasemasse personaalimeditsiini kasutamisse koos geeniandmetega.
Raviteenuse fookus ja ka rahastamine tuleb suunata haiguste ennetamisele ja ravi tulemuslikkuse tagamisele. Igapäevased tervisetoimingud nagu näiteks retseptide haldamine, ülevaade personaalsetest terviseandmetest, ennetavad arstlikud kontrollid, suhtlus perearstiga ja raviteenusele tagasiside andmine võiksid olla lihtsalt korraldatavad läbi e-lahenduste.
Kindlasti vajame kvaliteedihüpet ka inimeste hoolduskoormuse vähendamisel. Olgu selleks siis eakate hooldus, kroonilised haiged või erivajaduste-ja puudega lapsed. Selleks on vaja rajada kaasaegseid hoolduskodusid, peremaju, ravi-ja teenuskeskusi, kus pakutakse ravi-, hooldus ja rehabilitatsiooniteenuseid. Ümberkorralduste tulemusena peavad arstiabi ja sotsiaalteenused olema inimestele mugavamalt kättesaadavad.
- E-teenustega teeme riigi kokkuhoidlikumaks
Me peaksime investeerima lähiaastatel 800 miljonit eurot e-Eesti, erinevate IT-tugiteenuste ja interneti püsiühenduse kättesaadavuse parandamiseks. Kiire internetiühendus peaks olema välja ehitatud igas Eestimaa paigas.
Meie e-riigi arendajad vajavad pikaaegset rahalist kindlust, et võtta ette e-Eesti edasi arendamine. Me teame, et Eesti mitmed suured IT-süsteemid on aegunud ja ootavad hädasti rahasüste. Oluline on mõista, et viies meie IT-süsteemid, e-riigi teenused uuele tasemele ja panustades erinevate andmete ristkasutusse on meil võimalik teha oma riiki nutikamaks, inimese jaoks lähedasemaks ja kokkuvõttes ka maksumaksjale säästlikumaks.
Suund võiks olla automatiseerimisel ja kõiksugu dokumentide täitmisega tegelevate ametikohtade vähendamisel. Ühtlasi eeldab suurt järele aitamist omavalitsuste e-teenuste võimekus. Absurdne on ju eeldada, et Türi ja Tallinna e-teenuste arendamise võimekus on samaväärne.
- Digiründame madalapalgalisi töökohti
EAS-i juurde tuleks luua 400 miljoni eurone rahastusprogramm, mille eesmärk on toetada teenindus-ja turismisektori digitaliseerimist ja seeläbi vähendada tööjõu osakaalu neis majandusvaldkondades.
Koroonakriis on kõige tugevamalt tabanud just teenindus- ja turismisektoris töötavaid inimesi. Ühtlasi on neis sektorites ka madalamad palgad. Kriis annab võimaluse osa neid töökohti asendada digitaalsete lahendustega ja seeläbi suunata töötajaid ümberõppele ja konkurentsivõimelisema palgaga sektoritesse.
Seega on igati mõistlik panustada erinevatele digitaalsetele iseteeninduslahendustele, ostu-ja kojukande lahendustele ning teenindusplatvormidele, mis võimaldavad vähendada tööjõuosakaalu ja suurendada seeläbi konkurentsivõimet. Kuna ettevõtete suurus ja digivõimekus on väga erinevad, siis on riigipoolne õla allapanek möödapääsmatu.
- Kliimapoliitika on präänik meie konkurentsivõimele
Kliimapoliitika on tegelikult meie ettevõtete konkurentsivõime küsimus. Tulevikus on ilma kahtluseta edukamad need ettevõtted, mis suudavad toime tulla ühe karmistuvate keskkonnanõuetega.
Kliimapoliitika hakkab üha enam mõjutama ettevõtete laenuvõimet, kaupade transporti-ja logistikat, tootearendust, pakendamist ja majandustegevusega kaasnevat jäätmete hulka. Eeltoodu on terviklik ahel, millest saab paljude ettevõtete konkurentsivõime uus mõõdupuu.
Meie ühiskondlik heaolu sõltub sellest, kui kiiresti ja väikeste kuludega suudavad meie ettevõtjad Euroopa kliimaeesmärkidega kohanduda. Lisaks erasektorile peab avalik sektor rohepöördesse panustama läbi säästlike transpordivõimaluste, erinevate liikumisviiside ristkasutuse ja paremini planeeritud ühistranspordi kaudu.
Seega on iseenesestmõistetav, et suuname suurusjärgus 1,6 miljardit eurot läbi spetsiaalse kliimafondi meie ettevõtluse ja ühenduste digitaliseerimisse, majanduse roheinnovatsiooni ja konkurentsivõime tõstmisse.
- Ida-Virumaa vajab uut majandusmudelit
Vananev ja vähenev rahvastik, kliimapoliitikaga karmistuvad keskkonnanõuded mõjutavad Ida-Virumaad järsult ja pikaajaliselt. Ida-Virumaa majandus, tööhõive ja omavalitsuste tulubaas sõltub palju põlevkivisektorist. Nüüd, kui põlevkivitööstus tõmbub paratamatult koomale, tuleb Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamiseks investeerida 400 miljonit eurot.
Konkurentsivõimelisel põlevkivi väärindamisel on kindlasti oma koht, kuid sealsete inimeste oskusi ja karjäärivõimalusi on vaja jõuliselt mitmekesistada, selleks, et vältida pikaajaliste sotsiaalprobleemide kuhjumist. Investeeringute meelitamiseks peaksime mõtlema rätsepalahendusi, nagu näiteks investoritega koostöös treeningkeskuste loomist, mis Ida-Virumaale lõppastmes töökohti looksid.
Kokkuvõtteks
Raha kasutamine Eesti arengupidurite kaotamiseks on hädavajalik ja praegu on selleks õige aeg. Peame suutma teha pikema vaatega reforme ja tekitama positiivse stiimuli möödapääsmatuks kohanemiseks.
Raviteenuse kättesaadavuse parandamine, kliimaeesmärkidega kaasaminek, e-teenuste laiendamine ja paindlikumad transpordilahendused on valdkonnad, kus iga laenatud euro meile hiljem lisatulu toob.
Allikas: Kaja Kallas blogi, 21.09.2020