Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada. Eriti lihtne on siis, kui saab süüdlaseks teha riigi, arutleb Maris Lauri.

Eesti taasiseseisvumine ei olnud mitte lihtsalt vabanemine võõra riigi võimust, see oli vabanemine ka autoritaarsuse painest. Vähemalt nii me tookord kõik arvasime.

Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.

See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.

Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et “ise tegin”. See ei ole ent tihtipeale lihtne.

Enamik inimestest ei taha tunnistada oma vigu ja eksimusi, sest vahel on piinlik tehtu pärast, vahel kardame näida teistest kehvemad või rumalamad, vahel oleme põhjustanud kellelegi teisele tahtmatult (jah, vahel ka tahtlikult) midagi halba.

Me ei taha tunda halvasti, eriti siis kui oleme ise selle oma tegudega põhjustanud. Me kipume oma viltu läinud tegusid õigustama juba lapseeas (“Aga Juku ka …”) ja ega täiskasvanuks saades asi paremaks lähe, kui, siis rafineeritumaks ja läbimõeldumaks.

Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.

Andes vabaduse…

Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: “Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!” Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.

Eriti lihtne on siis, kui saab süüdlaseks teha riigi. Võimalik, et meie minevik – sajandeid võõraste võimude all olemine – teeb teiste ja eriti riigi süüdistamise eestlastele kuidagi või mingil määral lihtsamaks, kuigi kaheldav, kas eestlased on maailmas selle poolest ainulaadsed.

Teiste süüdistamine on lihtne. Palju keerulisem on endale või teistele tunnistada, et ma ei pingutanud piisavalt või ma ebaõnnestusin, kuigi püüdsin väga, või aktsepteerida seda, et teine oli lihtsalt parem või andekam. Või seda, et ma ei suutnud otsustada õigeaegselt või ei mõelnud eelnevalt oma tegusid ja nende tagajärgi läbi.

Ongi nii, et mingeid otsuseid on väga keeruline teha: küll võib tunduda, et meil pole piisavalt teadmisi, võime karta eksimist või on otsuse võimalikud tagajärjed ebameeldivad. Kõikideks nendeks olukordadeks on lahendusi, kusjuures ka nii-öelda riiklikke, kuid alati tuleb meil inimestena arvestada, et me oleme ekslikud ja teeme vigu. Peame suutma andestada endale ja ka teistele ning oskama selle teadmisega elada.

Kui ühiskonnas järjest enam inimesi järjest enamatest otsustest loobuvad, siis muutub ühiskond vähem vabamaks. See annab võimaluse esile tõusta erinevat tüüpi ja tasemetel tegutsevatel jupijumalatel. Nagu elu näitab, on viimaseid ootamatult palju, kui neile võimalus anda. Häda on aga selles, et neist võrsuvad ka autokraadid, kes tunnevad mõnu sellest, et saavad teiste inimeste elusid käsutada.

Demokraatia võib tunduda keerulisena ja tähendada tüütult lõputuid vaidlusi, veelgi enam – see nõuab, et kodanikud mõtleksid, kaaluksid ja vastutaksid tehtud valiku tagajärgede pärast. Kui mitte muidu, siis valimistel, ka siis kui valik osutus ekslikuks või jäi tegemata. Sest igal teol on tagajärg.

Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias – oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenesti.

Loobudes vastutusest…

Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen “mina”, kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et “mina” ei ole parim või “mina” eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.

Selge, et “mina” tahab end kehtestada just süvariigiga, sobingute ja diilidega, sest ta lihtsalt ei kujuta ette, et asjad võiksid olla kuidagi teisiti.

Nii näemegi, et töö- ja ametikohti hakatakse jagama mitte teadmiste ja oskuste, vaid truuduse ja ustavuse järgi. Raha jaotatakse omadele või kintsukraapijaile – sest mõnele ju meeldib, kui neid kiidetakse – mis tähendab, et need, kes ei ole piisavalt alandlikud, satuvad keerulisse seisu.

Erasektoris lahenevad sellised olukorrad ettevõtte läbikukkumisega: kui võtad tööle mitte parimad, vaid sõbramad, siis ei saa ka ettevõte olla pikalt edukas (muidugi läbikukkumises on süüdi ikkagi teised).

Riigi tasemel tähendab see aga midagi hullemat: demokraatia ja võrdse kohtlemise hävitamist ehk siis liikumist autokraatiasse. Sa võid ju tahta teha valikuid ja otsustada (ja vastutada), kuid valikute tegemise vabadust pole, sest keegi teine otsustab, kas sa oled kõlblik midagi saama ja millised on saamise tingimused. Sellises seisu pole vabadust ehk vastutuse kaotamisega on hävitatud ka vabadus.

Algab kõik sellest, et mingil hetkel osa inimesi leiab, et nad ei soovi vastutada. Kuid vabadus ja vastutus on seotud, need ei saa olla eraldi. Loobudes vastutamisest, sest ei taheta vastutada, sest kardetakse ja ei usaldata ennast ega ka teisi, loobutakse tegelikult vabadusest.

Hirm ja kartus on vabaduse hävitajad. Kahjuks on hirm ja kartus järjest enam vohama hakanud, samal ajal kui Valgevenes on hirmust ja kartusest üle saadud ning otsustatud vabaduse ja vastutuse kasuks.

Allikas: Kaupo Meiel, ERR, 14.09.2020