Skip to content

Praegune valitsus on oma tegudes vasakpoolne, tihti äärmuslusse kalduv. Praegune valitsus on sõnavabadust piirav. Praegune valitsus politiseerib riigi toimimist. Kõike seda tehakse viisil, mida pole taasiseseisvunud Eestis varem olnud. See pole mitte ühe tegu, vaid kõigi kolme tegu.

Kas loojal on õigus oma loodut hävitada? Sellel teemal on kirjutatud raamatuid, tehtud filme ja etendusi. Kas ema võib tappa kurjategijaks muutunud poja? Kunstnik hävitada oma teose või keelata selle igasuguse esitamise, sest talle see enam ei meeldi? Sama tuleb küsida ka poliitikas. Kuidas hinnata poliitikut, kes algselt on teinud õiged ja häid asju, kuid seejärel valesid ja halbu? Aitab kaasa iseseisvuse sünnile, kuid seejärel selle hävitamisele? Aitab luua demokraatiat ja siis seda hävitada?

Keegi ei vaidle vastu, et Isamaal (ja tema erinevatel eksistentsivormidel) on olnud oluline roll taasiseseisvunud Eesti kujunemisel. Täpselt nii nagu ka paljudel teistel erakondadel ja inimestelgi. Keegi ei vaidlusta, et on tehtud palju õigeid asju ja õigel ajal väga paljude poolt, sealjuures Isamaa poliitikute poolt. Loomulikult on tehtud vigu, rumalusi ja on olnud ebaõnnestumisi, kuid sellest süüst ei ole keegi tegijatest prii. On saadud haiget, saadud karistatud nii seadusega kui ka moraalsete hinnangutega, on õpitud, on tehtud asju paremaks. Kindlasti ei ole Eesti üksnes Isamaa nägu, pole sealt tulnud ka üksnes positiivsed asjad. Ning isegi kui oleks, poleks Isamaal õigust seda loodut hävitada. Aga just seda ta praeguses valitsuses teeb! Kirjutan kolmest suurest ja olulisest asjast.

Sõnavabaduse lõpetamine

Inimesed ei julge enam rääkida, sest sellele järgnevad riiki esindavate ministrite ähvardused ja seejärel ahistamine. Me oleme Eestis jõudnud selleni, et inimesed – mitte üksikud, vaid kümned – ei tihka avalikult rääkida, sest rääkimine tähendab sõimu riigi kõige kõrgemalt tasemelt, millele järgneb jüngrite üliagressiivne roppus, ning praktilised tagajärjed. Rohkemate või vähemate inspektorite või muude ametnike inimeste ja ettevõte kiusamine on aastakümnete tagusega võrreldes kõvasti vähenenud ning nüüdseks üldjuhul harva juhtuv. Kuid nüüd on kius tagasi, seda valitsuse tasemel. Valitsus määrab suuna ja sealt valgub see kiiresti allapoole, sest kui sama laulu ei laula, siis tuleb karistus.

Algselt oli poliitiliste oponentide sõimamine ja ähvardamine sotsiaalmeedias, meilitsi ja muulgi viisil. Isamaa seisis kõrval, ütles siis ja praegugi, et ropp suu tuleks puhtaks pesta. Mul on tunne, et enne tuleks mõned kõrvad ja silmad puhtaks nühkida, kuid kahtlen, kas sellestki kasu on, sest kuulmisel ja kuulamisel on vahe nii nagu teksti nägemisel ja mõistmisel. On ju selgelt öeldud: me ei muutu! Hammaste harjamine ei tee roppu suud roppustest puhtaks, kui meel on ropp.

Juhtimise politiseerimine

Tagasi on tulnud riigi ettevõtete ja asutuste juhtimise politiseerimine. Vaikselt kasvab nõukogude arv, kus on parimal juhul paar poliitikavaba eksperti ja ministeeriumite esindajateks on ministrite poliitilised nõunikud. Asutuste ja ettevõtete juhid lahkuvad erimeelsuste tõttu, mille juured on raha jagamise viisides ja saajates (taustal võimu soov luua paremad võimalused „omadele“) või valmiduse puudumises ministri halbu ja riigile kahjulike otsuseid täita. Lähevad juhid, lähevad varsti ka töötajad ja ametnikud, kes peale surutud muutusega ei lepi, või kohanduvad uue korraga, kus seaduseväänamisele vastu ei vaielda, vaid vaikitakse. Ka see levib järjest enam.

Oleme jõudnud seisu, kus poliitiliseks on muudetud täiesti apoliitilised tegevused nagu juriidiliste lepingute sõlmimine või koostööpartnerite otsimine. Kui asjaga tegelevad poliitilised nõunikud, mitte ametnikud, kes eiravad ametnike poolt esitatud infot, siis on tulemuseks katastroof, mille suurust ja täpset sisu tajume ilmselt kunagi tulevikus. Spetsialiste ei usaldata ja usuta, teadlaste soovitusi kuulatakse viimases hädas ja peale oi-kui-suurt survet, küll aga ollakse kindlad teadmata või „kirju“ taustaga inimeste sõnade ja motiivide õiguses.

Riigi pealetung kõiges ja kõikjal

Ilmavaateliste erinevuste üheks aluseks on erinev arusaam riigi rollist ühiskonnas, majanduses ja inimeste omavahelistes suhetes. Eesti on olnud senini üpriski parempoolne püüdes kõiges kolmes aspektis riigi osakaalu väiksena hoida või vähendada. Jah, on olnud ka vastassuunalisi liikumisi, sest ühiskonnas on piisavalt palju neid, kellele meeldib rohkem riiki näha ühes või teises kohas ja vahel on see ehk isegi mõistlik. Nii oleme saanud tasuta kõrghariduse, oluliselt laiemad ja rikkalikumad sotsiaaltoetused, vähendanud inimese enda panust tervishoius … Valikute ja kompromisside koht, sealjuures tulenev koalitsioonilisest valitsemisviisist, mis peaks välistama üksnes ühe erakonna või ilmavaate domineerimise ning seega tagama ka ühiskonnas parema sidususe.

Nüüd kihutame aga kiiresti populistlikkuse vasakpoolsusesse, kus riigi roll igal pool kasvab. Kui riik jagab rohkem raha, siis on tema roll ühiskonnas ja majanduses suurem. Ei vaidle, praegune majandusolukord vajab riikliku laenamist, kuid see peaks olema konservatiivne ehk siis kaalutletud milleks, kuna ja kuidas võtta ning teadmisega, kuidas tagasi maksta. Meil käib laenuvõtmine ja rahakulutus praegu aga tüüpiliselt vasakpoolses, et mitte öelda äärmusvasakpoolses stiilis. See on ohjeldamatu ja plaanitu laenuvõtmine ning ideede puudumine, milleks laenu võetakse ja kuidas laenud tagasi makstakse. Vähe sellest, raha jagatakse kohendades ja painutades rahajagamise tingimusi konkreetsetele ettevõtetele sobivaks arvestamata reaalset olukorda. Raha jagamise otsuseid langetatakse mitte võimalikult madalamal, vaid kõrgeimal tasemel, mis tähendab, et spetsialistid on kõrvale tõrjutud ning domineerib (poliitiline) suva ehk tegu on korruptsioonialti olukorraga.

Rahajagamise kõrval on oluliselt kasvanud kirg tungida ka inimese eraellu ning otsustada, kellega tohib koos elada, aega viita, lapsi kasvatada ja kuidas seda teha tohib. Ikka sellises piibellikkus stiilis. Tahtmised on suured ning ma pole üldse kindel, et mõne aja pärast ei muudeta näiteks mõnda usukogudusse kuulumine kohustuslikuks või keelatakse laulatamata kooselu. Kõlab jaburalt, kuid see, kuidas veel aasta-paar tagasi ilmvõimatuna näinud asjad on nüüd tõsimeelselt arutelusse võetud ja vahel ka seaduseelnõuks vormitud, osutab, et kõik on võimalik, mida üks või teine äärmusinimene, kui tal nö õiged suhted on, räägib.

Muidugi võib öelda, et meie seda ei tee. Või meid on valesti mõistetud. Ning kui me tuleksime valitsusest ära, siis meie järsku enam ei ole järgmises valitsuses ning siis otsustavad teised. Tavalises olukorras võiks selliseid hirme mõista: eks iga erakond soovib ju oma ideid ellu viia ning vanarahva tarkuski ütleb, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Aga meil ei ole enam ammugi tavaline olukord! Veelgi enam, praegune olukord hävitab päris paljusid neid väärtusi, mille eest väidetavalt seistakse või mille loomisel ise osaleti.

Kuriteos on süüdlased need, kes kuriteo teevad, kuid süüdi on ka pealt ja kõrvalt vaatajad, rääkimata neist, kes kuritegu ei takista, kuigi võiksid seda teha. Vähemalt moraalselt. Tuleb teha valikuid, hinnata oma tegelikke väärtusi ja põhimõtteid ning nende omavahelisest tähtsust. Kas olulisem on isiklik võim ja II pensionisamba lõhkumine või sõnavabadus ja demokraatia; kas väheste inimeste (isegi kui nende seas on erakonna juht) idee elluviimine kaalub üles paljude, isegi enamuse inimeste soovid; kas üks idee on väärt enam kui ühiskonna kooskõlaline toimimine ja võimalikult paljude inimestega arvestamine.

Võtan lühidalt kokku. Praegune valitsus on oma tegudes vasakpoolne, tihti äärmuslusse kalduv. Praegune valitsus on sõnavabadust piirav. Praegune valitsus politiseerib riigi toimimist. Kõike seda tehakse viisil, mida pole taasiseseisvunud Eestis varem olnud. See pole mitte ühe tegu, vaid kõigi kolme tegu.

Allikas: Maris Lauri blogi, 13.08.2020

 

Maris Lauri: Looja vastutus ja õigus

  • by