Kuulen tihtipeale, kuidas uus nutipõlvkond on hukas ja miski neid ei huvita, eriti ei huvitavat neid poliitika või muud tõsisemad teemad. See on rumal jutt.
Mu nn vana-kooli poliitikute hulgast pärit kolleegid küsivad mult küll aeg-ajalt, et mis ma jändan nende kliimamuutuste ja rohelise majanduse teemadega — mingit kiiret kasu sealt ei paista, valimisi selle pealt ei võida — pole mõtet oma aega sellele raisata. Arutades samadel teemadel koolides ja ülikoolides pole ma aga kordagi tundud suhtumist, et need nagu poleks olulised, tuleviku mõttes tõenäoliselt olulisimad teemad üldse.
Arvan, et olulisemaks kui keskkonnaga arvestava majanduskasvumudeli leidmine ei ole teemadega väga võimalik minna. See, et maailm elab täna üle oma võimete, on fakt. Et pretsedenditult kiirete kliimamuutuste oluliseks mõjutajaks on inimene, on teadlaste sõnul “extremely likely”. Kliimamuutuste mõju julgeolekule näeme nii reaalsete konfliktide kui avalduva migratsioonisurve näol.
Et me peame oma ressursi- ja energiakasutuse radikaalselt umber mõtlema, ütlevad nii OECD, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond kui energiatootjad ise. Juba neli aastat tagasi ütles Maailmapanga juht, et kliimamuutused on üks selle sajandi olulisemaid majandust mõjutavaid asju. Nende teemadega tegelemine pole mingi ebapraktiline filosofeerimine, vaid hädavajadus.
Kliimaignorantide aeg otsas
Esindasin Eestis aastatel 2011–2014 rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel ja nägin siis, kuidas umbes viis aastat tagasi käis lõpuks riike koondava laua tagaoluline krõks . Sinnani leidus palju neid, kes omavahelistes vestlustes kasutasid võimalust näidata näpuga, et kuniks Hiina kogu kliimamuutuste teemat torpedeerib, ei saa asjast asja. Siis, ühel hetkel, oli aga Hiinast saanud kõige enam puhtasse tehnoloogiasse investeeriv riik maailmas.
Rahvusvahelise energiaagentuuri hinnangul investeerib Hiina avalik ja erasektor järgmisel paaril aastakümnel puhta energia tehnoloogiatesse ja vähese süsinikuheitega energiatootmisse 6 triljonit dollarit. Juba mõni aeg tagasi oli Hiina taastuvenergia sektoris installeeritud päikeseenergia võimsust 125 gigavati ulatuses. Kas seda on palju? Seda on rohkem, kui USAs (47 gigavatti) ja Saksamal (40 gigavatti) kokku.
Muidugi on suur osa sellest otsusest seotud majandusliku kalkulatsiooniga. Aga sama oluline on olnud arusaamise kohale jõudmine, et “see kliimaasi” ei lahene kuidagi iseenesest. Ei ole nii, et ärkame ühel hommikul üles ja nagu Pratchetti ja Baxteri raamatus Long Earth on maakera kõrvale ilmunud teine maakera, kus saame tänases vaimus edasi toimetada, kui praegune planeet on ära rikutud.
Eesti võimalus
Eestis on meil kõvasti mõtlemisainet, kuidas säästlikumalt ja nutikamalt toimetada. Põlevkivi tõttu on meie CO2 heide inimese kohta pea Euroopa suurim, ressuriskasutuse tõhususes oleme pingerea lõpuotsas. See on tõsine probleem nii keskkonna, inimeste tervise kui ka konkurentsivõime jaoks.
Vaevalt et suurimatele tossutajatele ja raiskajatele on tulevikus uhkeid auhindu ette nähtud. Võidavad ikka need, kes oskavad vähemast rohkem, paremini, lahedamalt. Energiasääst ei ole ainus teema, mis lahkamist ja häid ideid vajab, kuid see on üks suuremaid ja olulisemaid. Ning tegemist on sellise harukordse valdkonnaga, millega tegelemisest võidavad absoluutselt kõik — arved on väiksemad, tekivad töökohad ja keskkonnal on kergem.
2012. aasta veebruaris kirjutasin Delfis, et Eesti vajab saastava elektritootmise põlistamise asemel kaugele vaatavat ja konkreetset tegevuskava, kuidas hiljemalt aastaks 2050 on Eesti saastava ja tarbijale koormava põlevkivielektri asendanud mitmekesise ja tarbijale mõistliku hinnaga kättesaadava elektriportfelliga. Kõik, kes veidigi teavad rahvusvahelisi energiapoliitika suundi teavad ka, et saastav ja keskkonnale koormav elektril ei ole kuskil pikka pidu. Põlevkivielekter lihtsalt ei ole õige pea enam konkurentsivõimeline.
Neli aastat tagasi alustasime valitsuses Eesti kliimastrateegia tegemist. Absoluutselt viimane aeg on valmis teha aastakümneid ette läbi mõeldud realistlik plaan põlevkivienergeetikast väljumiseks selliselt, et tagatud oleks energiajulgeolek ja praeguses põlevkivipiirkonnas kohalike töökohtade säilimine.
Parimad lahendused võivad olla peidus
Innovatsioon sünnib tihti seal, kus erinevad mõttemaailmad, teadmised ja oskused ristuvad. On hulk asju, mida peame igal juhul tegema, kui tahame püsida puhta looduse ja eduka majandusega riigina — väljuma põlevkivielektri ajastust, tuuleparkide vastu võitlemise asemel nende loomisele võimalusi leidma, maanteetranspordi asemel säästlikumat rongiliiklust ja puhtamat ühistransporti arendama, biomajandusele võimaluse andma.
Aga kõige selle kõrval peab arvestama, et parimad lahendused ei pruugi peituda tingimata seal, kust me neid esimesena otsime. Digiallkiri sai kunagi kasutusele võetud eelkõige selleks, et inimeste elu oleks mugavam. Täna teame, et tänu sellele ühele muutusele hoiab Eesti igal kuu kokku Eiffeli torni kõrguse paberimäe ning igal aastal kokku ühe töönädala.
Eestist võiks vabalt saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva poliitika abil kõige puhtam, vähem saastavam Euroopa Liidu riik. Nii nagu meist kunagi sai kõige digitaliseeritum EL riik.
Avaldatud EPL 13.10