Kuigi Pärnumaal kasvas mullu tööõnnetuste arv võrreldes aasta varasemaga, vähenes siin raskete õnnetuste hulk. Mõnevõrra üllatuslikult on tööõnnetuste üks peapõhjusi libe põrand.
Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu andmeil registreeriti mullu Pärnumaal 274 tööõnnetust, millest 57 juhul sai töötaja raske kehavigastuse. 2015. aastal olid need numbrid vastavalt 257 ja 67. Eestis kokku pandi mullu kirja üle 5000 tööõnnetuse, millest 26 lõppesid surmaga.
“Enim registreeriti Pärnumaal tööõnnetusi töötleva tööstuse sektoris nagu puidutööstus, metallitoodete tootmine ja tekstiilitööstus,” teadis Maripuu. “Raskete vigastustega lõppenud õnnetusi toimus aga enim majutus- ja toitlustus- ja haridusasutustes.”
Tööinspektsiooni ülevaatest selgus, et pärnakail on raskusi töökohal liikumisega.
“Valdav osa rasketest õnnetustest juhtus libisemise tagajärjel,” märkis Maripuu. “Põrand on Pärnumaal olnud peamine murekoht. Libisemise ja komistamise vältimine ei nõua suuri investeeringuid, vaid märkamist ja ohu teadvustamist. Uus õnnetuste põhjus on nutitelefon. Punktist A punkti B liikudes loetakse uudiseid ega vaadata ette. Tööstuses on ikka tavaline seadme üle kontrolli kaotamine, aga tagajärjed pole olnud rasked.”
Samuti peab töökohtadel jälgima, milliseid puhastusvahendeid kasutatakse.
“Tuli uus töötaja, keda ei juhendatud korralikult,” meenutas peadirektor. “Ta arvas, et mis see põrandapesu siis ära ei ole. Aga selgus, et selles ettevõttes oli põrandakate, mis eeldas spetsiifilise puhastusvahendiga pesemist. Tema seda ei teinud ja põrand muutus liuväljaks. Esimene inimene, kes hommikul tööle tuli, astus ja kukkus.”
Ette on tulnud totraid tööõnnetusigi.
“Lasteaias armastasid lapsed joostes kott-tooli hüpata,” rääkis Maripuu. “Õpetaja otsustas lastele näidata, et nii võib õnnetus juhtuda. Ta tegi sama näitlikult järele ja lõpetas jalaluumurruga.”
Tööinspektsioon kontrollis mullu Pärnumaal 279 ettevõtet 381 korral ja vaid 51 juhul ei tuvastanud ühtki rikkumist. Kokku oli maakonnas rikkumisi 1350.
“Probleem number üks on liikumisteede ebarahuldav korrashoid,” kinnitas Maripuu. “Need ei olnud õigesti märgistatud või läbitavad. Samuti oli probleeme töötajate juhendamise ja riskianalüüsiga või puudus ohutusjuhend.”
Kõike loetletut on aga turvalise töökeskkonna loomisel Maripuu väitel vaja. “Igal tööandjal on kohustus teha riskianalüüs ja koostada tegevuskava, kuidas viia riskid miinimumi,” ütles ta. “Mõlemad pooled võiksid mõelda sellele, miks need reeglid on kehtestatud. Reeglid ei ole selleks, et tööinspektsioonil tööd jaguks, vaid selleks, et inimese tervist hoitaks ja töötegemine ei vähendaks jõudlust ega igapäevast toimetulekut.”
Seda enam, et Eestis jõuab tööhõivesse üha enam vanemaealisi. “Tuleb selgeks teha, kas töökoormus sobib eakale,” toonitas Maripuu. “Selleks tuleb saata töötaja töötervishoiuarsti juurde, et saada selgust, kas konkreetne inimene on sellele tööle sobiv, kuidas töö talle mõjub ja kas töökohas on tehtud kõik, et tervis oleks kaitstud ja töövõime ei väheneks. Töötervishoiuarsti suuniste jälgimine on väga oluline. Eelmisel aastal sõitis Tallinnas Gonsiori tänaval buss peaaegu majja, sest bussijuhil oli terviserike.”
Tööinspektsiooni peadirektor tõi näite Rootsist, kus Eesti ettevõtja kaotas töösurmade tõttu alltöövõtulepingu.
“Tegu võib olla konkurentsi teemaga,” märkis Maripuu. “Eelmise aasta lõpus juhtus Rootsis kahe inimese surmaga lõppenud tööõnnetus. Rootsi peatöövõtja lõpetas pärast seda Eesti ettevõtjaga lepingu, sest meie firma ei taganud töötajate ohutust.”
Tööohutuse seisukohalt kuuluvad riskirühma eeskätt noored mehed ja vanemaealised naised.
“Noored mehed on riskialtid,” nentis Maripuu. “65 protsenti kõigist tööõnnetustest juhtub 25–34aastaste meestega. Teise riskirühma moodustavad naised 55 eluaastast, kes on muutunud liialt enesekindlaks ja hooletuks. Tööandja kohustus on tutvustada ohutuid töövõtteid.”
Veel tõi Maripuu esile, et eestlastele meeldib palju töötada ja tihti ei pea nad kinni puhkeaja reeglitest, ehkki see võib samuti õnnetuse põhjustada.
“Töö intensiivsus on suurenenud ja analüüsist ilmneb, et õnnetused hakkavad juhtuma siis, kui tähelepanu hajub,” selgitas Maripuu. “Tihti on inimesel mitu töökohta ja ta väsib. Inimesed võiksid isegi mõelda sellele, kuidas teha tööd, nii et tervis on hoitud.”
Töövaidluskomisjoni pöördusid pärnakad mullu 124 korda: 105 juhul võtsid ühendust töötajad ja 19 korral tööandjad. “Nagu mujal Eestis soovivad töötajad saada kätte maksmata töötasu või vaidlustavad töösuhte lõpetamise,” avaldas Maripuu. “Tööandjad aga ei ole nõus töösuhte ootamatu lõpetamisega või nõuavad kahjutasu.”
Positiivsena nimetas peadirektor mullusest, et tööhõives on üle 644 000 inimese ehk rohkem kui varem. Lisandus ettevõtteid, kus ametis vähemalt üks töölepinguga töötaja. Niisuguseid firmasid on nüüd üle 54 000, aastal 2010 oli aga 11 000 võrra vähem.
Kiitust väärib, et üha rohkem ettevõtteid teatab tööõnnetustest, nagu seadus ette näeb.
“Varjupool on see, et eelmisel aastal juhtus viimase kümnendi kohta kõige rohkem tööõnnetusi,” tõdes Maripuu. “Eestis jättis tööd tehes elu 26 inimest ehk võrreldes aastatagusega üheksa töötajat rohkem. Need numbrid peavad mõtlema panema.”
Surmaga lõppenud tööõnnetused
Juhtumid Pärnumaal aastail 2012–2016
- 2012. Sindi paisul juhtus päästetööde käigus õnnetus, kui pinnaltpäästjate paat läks ümber.
- 2013. Seimersael puudus tagasilöögikaitse. Saeterade juurest lendas pind tagasi ja tabas töötajat südamesse. Töötaja suri õnnetuskohal.
- 2014. Autojuht väljus saeveski territooriumil autost, sai löögi laadurilt ja jäi selle alla.
- 2015. Liiklusõnnetus.
- 2016. Surmaga lõppenud tööõnnetusi ei olnud.
Andmed: tööinspektsioon