Valitsusel kukub kohe-kohe sada päeva valitsemist ning ootuspäraselt küsitakse, vastatakse, arutletakse ja annakse hinnanguid sellele, mis siis need 100 päeva valitsusest räägivad. On minultki küsitud ja olen ka arvanud. Päris palju on arvata, kuid kui võtta kogu asi ühe sõnaga kokku, siis kõige paremini iseloomustab valitsuse tegevust sõna “sahmimine”. Tullakse välja igasuguste uute ideedega, kuid neil puuduvad põhjendused ja analüüsid ning nad on läbi vaidlemata ja arutamata huvigruppidega. Nii juhtubki, et pidevalt mõeldakse ümber, siis mõeldakse veel kord ümber … Parimal juhul suudetakse mõnedest rumalustest loobuda, kuid teistest mitte, sest neil on poliitiline hind …

Olen nõus nendega, kes väidavad, et see valitsus tegutseb eelkõige kohalike valimisi silmas pidades. Seda kinnitab esiteks valitsuse tegevuskava, kus põhiline tegevusraskus on lükatud selle aasta esimesse poolde. Küsimus ei ole mitte eesistumises: järgmine aasta on sisustatud tegevustega, mida lihtsalt ei olegi võimalik kiiremini teha. Kuid veelgi enam kinnitavad kohalikele valimistele keskendumist sõnad ja mõned seni tehtud vähesed teod.

Iga kord, kui ma saan kokku ettevõtjatega, tajun nende meeleolude pessimistlikumaks muutumist. Kui detsembris räägiti lootustest ja ootustest, jaanuaris jäädi sõnakehvaks, siis veebruaris hakati juba kiruma. Pole ka imestada, sest ilmselgelt ei saada valitsuses aru, kuidas ja kus tekkib majanduskasv. Majandus- ja taristuministri arvates toob majanduskasvu tasuta ühistransport ning ettevõtlusministri arvates riiklikud üürimajad.  Reaalsus on midagi muud: majanduskasv sünnib ettevõtetes, ettevõtted kasvavad siis, kui nad investeerivad tootmise laiendamisse või tootlikkuse suurendamisse. Investeeritakse siis, kui on usku paremasse tulevikku. Kaubanduspartnerite majandusolude paranemine ongi juba ettevõtjate ootusi paremast tulevikust suurendanud, kuid Eesti valitsus tegeleb nende ootuste äranärimisega.

Maksumuudatuste ideede tulevärk, kus ühel päeval lubati, teisel päeval loobuti, on pisut rahunenud. Kui endiselt pole aru saada, mis siis lõpuks juhtub, ja see ei suurenda ettevõtluses mitte mingil moel kindlustunnet. Panditulumaks, pangandusmaks, põhiseadusevastane aktsiiside tõstmine, kuuekuulisest maksumuudatustest etteteatamisest loobumine,* kollased autode numbrimärgid jne. Valitsusläbirääkimistele kutsuti eksperdid, et siis nende soovitustele risti vastupidi käituda. See ei räägi kompetentsusest või arukast käitumisest, tuleviku planeerimisest.

Võimalik, et meid ootab sel kevadel veel üks maksukobar, eelmisest suurem ja segasem. Sest pilt valitsuse Excelis on kehv. Esialgne oli justkui tasakaalus, kuigi ka selles oli selgelt näha ülepaisutatud tulusid ja väiksemaks nühitud kulusid. Praeguseks peaks ka kõige eelarvekaugemale valitsuse liikmele selgeks saanud, et Excel on paigast ära. Sest kiki makse ikka ei saa nii kehtestada, nagu planeeriti, et kulutused on suuremad planeeritust ja neid tuleb järjest enam juurde, kümnetes miljonites juurde. Jah, avalikult seda ei tunnista. Exceli lagunemine on põhjus, miks valitsuskoalitsioon vilistab õiguskantsleri arvamusele, et aktsiiside täiendav tõstmine on põhiseadusvastane. Ikka lootuses, et Riigikohtusse jõudmine võtab aega ning seni saab veel pisutki varjata eelarves haigutavat auku. Ja siis on ehk juba eesistumine käes ning opositsioon on ju lubanud, et sellal valitsust ei kukutata … Nojah, riigile ohtlikele lollustele viitamist eesistumine küll ära ei hoia.

Exceli tasakaalustamiseks on valitsuses valida maksude veelgi suurema tõstmise või kulude vähendamise vahel. Viimast muidugi väga palju teha ei saa – valimised on tulekul ja see tähendab, et raha tuleb puistada sinna ja tänna. Jääb maksude tõstmine, kuid ka siin on piirid. Niisiis tuleb loobuda tasakaalustatud eelarvest ja asuda hoogsalt laenama. Iseenesest pole laenamine halb, kuid seda üksnes juhul, kui laenuraha läheb kohtadesse, mis vähendavad tulevikus kulusid või suurendavad tulusid.

Väike lootus on, et riiklike investeeringute hulka ei kirjutata mitmekümnemiljonilisi kaheldava mõtekusega investeeringuid mõne ministri või erakonna jaoks olulisse valimispiirkonda. Kuid Linnahalli ümber toimuva otstarbekus ja riigipoolne rahastamine seda lootust väga suureks kasvada ei lase. Lihtsalt meenutuseks, et riigi võetud laenud tuleb meil kõigil tagasi maksta ja see tähendab, et midagi jääb tulevikus tegemata.

Orienteerumist eelkõige kohalikele valimistele näitab ka kommunikatsioon, eriti selles osas, mis puudutab kodakondsust ja eestikeelset õpet. Raske on uskuda, et pikaaegne ja kogenud poliitik Mailis Reps ei oska meediaga suhelda või ei tea, et Sputnikuga  ei suhelda. See oli sihilik mõtteavaldus, millel oli üks eesmärk: anda venekeelsele elanikkonnale signaal, et saab ka ilma eesti keeleta. Saab siis, kui valite Keskerakonna. Kui eesti keeles räägib Keskerakond sellest, et eesti keele õpet tuleb parandada, siis vene keeles sellest, et eesti keele õpet vähendatakse, et kindlasti antakse erandid. Kas tõesti ei saada aru, et tänapäeval pole võimalik rääkida ühes kohas ühte ja teises kohas risti vastupidist juttu? Ilmselt ikkagi saadakse, kui lähtutakse sellest, et kui vahele jäädakse, siis tuleb lihtsalt pärast öelda, et eksiti, saadi valesti aru ja vabandada, peaasi, et sõnum saab edastatud.

Selle asemel, et eksperimenteerida gümnaasiumis C1 tasemeni jõudmise nimel, võiks suunata selleks planeeritud rahaline ressurss eesti keele õppe parandamiseks ja laiendamiseks lasteaedades ja algklassides. Ikka eesmärgiga, et jõuda kümnekonna aastaga ühtse eestikeelse koolini. Praegu aga antakse vähem teadlikumatele vanematele ja noortele signaal, et saab ka vähema eesti keelega. Sisuliselt tegutsetakse selle nimel, et vastuolud Eesti ühiskonnas ei kaoks, sest kui venekeelsete noorte võimalused jäävad kehvemaks eestikeelsete omast – ja kui riigikeelt ei omandata, siis nii jääb -, siis vastuolud ei vähene. Kellele see on kasulik?

Sisuliste asjadega tegelemine on keeruline ja populaarsust ei too. Seetõttu pole ka  edenemist paista. Tervishoiu rahastamisega küsimus on endiselt lahendamata. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse parandamise asemel asutakse seda lõhkuma (muide, Eesti süsteem kuulub Euroopa jätkusuutlikumate hulka). Ärikeskkonna parandamise ideed ei edene. Samad teemad, (peaaegu) samad ministrid, mis eelmiseski valitsuses … Viime Sisekaitseakadeemia Narva, puistame riigiasutused mõtlematult üle Eesti laiali, siis ikka ei puista, või ikka puistame? Sotsiaalsüsteemi ümberkorralduse ideede juurde sobib lihtsalt üks kommentaar: riigieelarvest ei saa raha mitte üksnes võtta, sinna tuleb see raha ka kuidagi saada.

Lõpetuseks paar positiivset tähelepanekut. Senini Riigikogusse jõudnud eelnõudest on paljud eelmise valitsuse algatatud, aga praeguse valitsuse ideedest kantute osakaal suureneb. Seni on lubatud, et püsivatele dividendimaksetele tuleb madalam tulumaksumäär – see oli eelmise valitsuse majandusarengu töögrupi ettepanek. Samuti tuleb loota, et kui eelarveauk on väga suur, siis mõned suuremad lollused jäävad siiski tegemata.

Kokkuvõtteks: 100 päeva ebakompetentsusest ja kiirustamisest tulenevat sahmimist sügisese valmistulemuse nimel mõtlemata sellele, mida see tähendab tulevikus Eestile.

*Õiguskantsleri hinnangul ei ilmne seaduse sõnastusest üheselt, millal võib kuuekuulisest tähtajast loobuda. Kuid eelnõu menetlemisel ei eeldanud keegi, et valitsuse vahetus võiks sellisest põhjusest loobuda. Nii et üks JOKK olukord.

Allikas: Maris Lauri blogi, 2.märts 2017