Eesti majanduskasvu kiirendamiseks on hädavajalik oluliselt suurendada tootlikkust. Selleks peab toimuma Eesti majanduses kaks olulist muutust. Esiteks peab muutuma viis, kuidas toodetakse ehk muutuma peab kasutatav tehnoloogia ja tootmiskorraldus. Teiseks peab Eestis toodetavate kaupade ja teenuste väärtus oluliselt kasvama ehk meie majanduse ja ka toodete struktuur peab muutuma. See tähendab kõige muu kõrval ka seda, et Eesti tootjate asend tootmisahelas peab nihkuma faasidesse, kus tulukus on praegusest oluliselt kõrgem ehk siis kas toodete loomise või siis lõpptoodangu tootmise ja turustamise faasidesse.

Viise, kuidas olulist tootlikkuse kasvu saavutada on kindlasti mitmeid ning neist on ka räägitud ja kirjutatud. Arukas oleks kasutada neid eeliseid ja tugevusi, mis Eestil on olemas. Teistelt võib ja peabki õppima, kuid see ei tähenda, et me peaks teiste edulugusid üksühele kopeerima. Just endale omase tee ja viiside valik on see, mis tagab püsiva ja kestva edu. Nii nagu äriski, tuleks Eesti riigil arendada oma tugevusi ja kasutada võimalusi, samas pidades silmas ohte ja tegeledes nõrkustega. See on edukuse valem, mida peab kasutama oluliselt julgemalt ja laiemalt.

IKT võimalused

Üks Eesti tugevus on kindlasti IKT lahenduste kasutamine avalikus sektoris. Oleme jõudnud seisu, kus väga paljude jaoks mujal maailmas tähendab eestlaseks olemine automaatselt ka keskmiselt paremat arusaamist digiasjandusest ning meilt oodatakse olemasolevate lahenduste tutvustamist ja uute ideede pakkumist.

Samas teame, et kui riigiga asjaajamises on meil enamasti asjad hästi (jätame kõrvale teatud lahenduste vananemise ja probleemid ühes või teises kohas) ning ka inimesed saavad oma igapäevases elus küllaltki edukalt digi ja IKT asjandusega hakkama, siis ettevõtluses on asi kehv. Küsimus ei ole veebipoodide või sotsiaalmeedia kasutamises, küsimus on IKT lahenduste kasutamises tootmise korraldamisel ja juhtimisel, aga ka ettevõtetele ja inimestele suunatud digilahendusi kasutatavate toodete ja teenuste vähesuses.

Selleks, et IKT lahendusi kasutada (aga see kehtib tegelikult laiemalt igasuguste tehnoloogiliste lahenduste puhul), on vaja, et oleksid täidetud mõned tingimused.

Esiteks on vaja, et ettevõtete juhid ja omanikud suudaksid mõista muudatuste vajalikkust, et nad oleksid valmis neid tegema ning et nad oskaksid näha võimalusi, mida pakub digitaliseeritud tootmiskorraldus või digitehnoloogial põhinev toode. See tähendab haritust oma erialal võimega näha võimalusi uudsetes lahendustes, oskusega näha probleeme ning julgusega küsida ja otsida neile probleemidele lahendusi teadlastelt, IKT spetsialistidelt, konkurentidelt ja laiemalt. Kõike seda on võimalik õppida, vaja on uudishimu ja tahet asju muuta.

Teiseks on vaja töötajaid, kes oleksid võimelised kasutama uudseid tehnoloogiaid, sealjuures IKT lahendusi. Ka seda on võimalik õppida, sealjuures ilma, et õpitaks IKT erialasid.

Kolmandaks on vaja inimesi, kes neid lahendusi pakuks, ja nende põhiosa moodustavad mitmesugused IT spetsialistid ja insenerid. Aga mitte ainult. Ka siin on vaja inimesi, kes teades oma spetsiifilist valdkonda, suudavad näha võimalusi, mida võiks ühe või teise lahenduse kasutamine saab pakkuda tootmisele või tarbijatele. Ka seda kõike saab õppida.

Küsimus on õppimises

Niisiis on paljus küsimus õppimises ehk täpsemalt tahtmises omandada uusi teadmisi ja oskusi. Ei, kõigist ei pea saama IT-spetsialistid, kuid tänapäeval peaksid küll kõik inimesed oskama kasutada turvaliselt digiseadmeid ja -lahendusi. Loomulikult mitte kõiki, ikka vastavalt vajadusele. Ühtelt poolt peab olema süsteemne digiõpe koolis, teisalt tuleb pidevalt tegeleda ka täiendõppega – tehnoloogia muutub lihtsalt niivõrd kiiresti, et kümme aastat tagasi saadud teadmistega pole praegu enam tihtipeale suurt midagi peale hakata.

Eesti on praegu seisus, kus suurel osal elanikest on küll IKT baasteadmised või teatud tööoskustega seotud IT-teadmised, kuid neis teadmistes on tihtipeale märkimisväärsed augud või nad on ajast oluliselt maha jäänud. Endiselt on suureks probleemiks küberturvalisus. Eestis on vaja oluliselt enam ja praegusest põhjalikumalt õpetada täiskasvanuid, kusjuures täiendõppes pole oluline see, kuidas kasutada Wordi või Excelit, vaid see, kuidas kasutada digitehnoloogiad tööl.

Muidugi ei saa seda teha, kui ei ole juhtide ja ettevõtete omanike teadlikkust. Ehk ka meie ettevõtete juhid ja omanikud vajavad olulist silmaringi laiendamist ning teadmist, et nende tootmisprotsesse on võimalik korraldada oluliselt efektiivsemalt ja tulemuslikumalt. See tähendab, et tuleb neid harida, kuid see tähendab, et praegusest oluliselt enam on vaja ka neid, kes oskaksid sobivaid lahendusi juhtidele ja ettevõtete omanikele soovitada. Lisaks silmiavardavatele tehnoloogiasuunitlusega tutvumisreisidele ja seminaridele, on vaja ka piisaval arvul teadlikke IKT spetsialiste-insenere, kes oskaksid sobivaid lahendusi mujalt otsida, vajadusel välja töötada, soovitada ja rakendada.

Sellised spetsialistid tulevad ülikoolidest ja neid on vaja praegusest palju enam, kusjuures nende teadmiste keskmine tase peab oluliselt tõusma. Ühteaegu lihtne ja keeruline lahendus sellise muutuse tegemiseks, on jõuda selleni, et suurem osa IKT valdkonna üliõpilased oma stuudiumi lõpetaksid ja õppe ajal läbiksid ettevõtluspraktika. Mitmed analüüsid osutavad sellele, et Eestis suudetakse juba enam-vähem piisaval arvul üliõpilasi IKT aladele vastu võtta, kuid lõpetamisega on asjad kehvasti. Kindlasti on probleemiks sisseastujate teadmiste keskmine tase – liialt paljude jaoks osutub stuudium liialt raskeks, sest üldhariduses saadud teadmised pole piisavad.

Kuid probleemiks on ka see, et paljud üliõpilased – eriti nutikamad neist – asuvad õppimise ajal tööle ning töö kõrval jääb õppimine unarusse ja lõpuks pooleli. IT-spetsialistide nappusega kaasnev küllaltki kõrge palk teeb töötamise võrreldes õppimisega väga ahvatlevaks, kuid sellisel valikul on pikaajalises perspektiivis nii inimese, ettevõtte kui ka riigi jaoks negatiivsed tagajärjed. Nii jäävad ette valmistamata kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialistid, omamaised õppejõud ja teadlased, see aga tähendab, et Eestis jääb püsivalt nappima IT-tippspetsialiste ja sellele on negatiivne mõju meie võimele välja töötada uusi ja innovatiivseid lahendusi, meie IKT tase võib teiste riikide võrdluses ühel hetkel maha jääda ning seega vähenevad majanduse kasvuvõimalused nii spetsiifiliselt IKT valdkonnas kui ka laiemalt.

Juba praegu on otstarbekas teatud IT-töid tellida Indiast või Ukrainast, sest Eesti palgatase ei ole odavamate tööde puhul enam konkurentsivõimeline. On loogiline, et arvestades meie demograafilisi protsesse ja palgakasvu perspektiivi, keskenduks Eesti järjest enam IT-valdkonna kallimatele töödele. See nõuab paremat haridust, magistri- ja doktoriõpet. Koostöös ülikoolide ja ettevõtjatega tuleb riigil luua lahendused, mis vähendaks IT-erialadel õppimise katkestamist.

Loomulikult tuleb tegeleda ka sellega, et kutsuda nutikaid noori Eestisse õppima ning seejärel luua tingimused, et nad jääksid siia tööle. Eesti on juba populaarne õppesihtmaa, kuid praktikavõimalustega on probleeme ja ka välismaalastesse suhtumine on ühiskonnas üpriski tõrjuv.

Õppurite ettevalmistus nõuab tugevaid õppejõude. Me võime neid muidugi ka välismaalt Eestisse kutsuda (ja seda peabki tegema), kuid veelgi olulisem on see, et me looksime süsteemi, kus Eesti suudab ka ette valmistada piisaval arvul õppejõude ja tippteadlasi IKT valdkonnas. Teadus ja kõrgharidus saab areneda üksnes rahvusvahelises keskkonnas ning inimeste ja teadmiste vahetuse käigus. Meil on vaja tugevat doktoriõpet, mis teotuks praegusest oluliselt suuremat hulka üliõpilasi kaasvale magistriõppele. Ei tasu karta, et järsku jõuame olukorda, kus doktoreid või magistreid ei liiga palju. Sellised spetsialistid leiavad rakendust ka ettevõtluses. Jah, ka ettevõtted vajavad doktorikraadiga töötajaid! Miks ei võiks Eesti tippjuhtide seas selliseid olla praegusest oluliselt enam? Kindlasti muutub ka ettevõtlus sellest dünaamilisemaks ja tehnoloogiliselt arenenumaks.

Tuleviku jaoks on hädavajalik oluliselt uuendada digi- ja laiemalt tehnoloogiaõpet, sealjuures tuleb luua huvilistele süvendatud õppe võimalused juba põhikooli III astmes, saati siis gümnaasiumis. Lähiajal peab Eesti keskenduma tugeva baasi loomisele IKT teadmistes nii üld-, kutse- ja ülikoolihariduses kui ka täiendõppes. Seda saab teha üksnes riigi, ettevõtjate ja koolide koostöös. Kuigi Eestis on väga palju tehtud, on vaja IKT valdkonna õppe- ja teadustöö korraldus süsteemselt üle vaadata, teha vajalikud täiendused ja muudatused ning tagada piisav finantseerimine muudatuste käivitamiseks. Ainult nii jõuame digitarga Eestini, kus üldine tulutase on praegusest kõrgem just tänu oluliselt tõusnud tootlikkusele.

Allikas: 5.detsember 2016, Maris Lauri blogi