Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu kutsub tööandjaid üles suurima varanduse – inimeste – heaolu parandama ja töökeskkonda ohutumaks muutma.

Aasta pärast on Eesti Euroopa Liidu eesistujamaa. Oleme olnud tublid ja eeskujulikud Euroopa direktiivide täitmisel ning igati Euroopaga lõimunud. Gustav Suits, kes 20. sajandi algul tõstis lipukirjaks «Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks», võiks olla meiega rahul. Tõepoolest, hindame oma rahvuskultuuri ning järgime euroopalikke väärtusi pea kõiges. Vaeslapseks on aga jäänud ohutuskultuur, sealhulgas ohutu töötamine.

Meie ees on karm fakt: seitsme kuuga juhtus tööl üle 2800 õnnetusjuhtumi. Oma igapäevast tööd tehes on elu kaotanud 15 inimest. See on rohkem kui kõigil meie sõjalistel välismissioonidel kokku. Eestis on tööga hõivatud ca 640 000 inimest, kes igal tööpäeval oleks justkui lahingutandril. See on absurdne võrdpilt, mis kuuluks pigem Oliver Twisti aegadesse, kus väikelaps läks paljajalu kaevandusse või kangrukotta tööle. 21. sajandi Eestis tuleb meil väga tõsised järeldused teha ning otsustavalt sekkuda. Peame võtma eesmärgiks, et iga töötaja tuleks töölt koju sama terve ja rõõmsana, kui ta sinna läks.

Arvud näitavad, et tegemist ei ole üksikute õnnetute juhustega, vaid viga on süsteemne. See tuleb üles leida, takistus eemaldada ning hammasratas õigesti tööle panna. Ohutus töökohal saab sündida vaid tööandja ja töötaja koostöös. Mõlemal poolel on oma selged õigused, kohustused, ootused ja nõudmised. Kõige alus peab olema märkamine, kuulamine ning ennekõike hoolimine.

Tööandja peab riske maandama

Tööandja ülesanne on juhendada, välja õpetada, hinnata riske, luua ohutusjuhiseid ja pakkuda vajalikke isikukaitsevahendeid. Töötaja asi on kuulata, meelde jätta ning teadmisi igapäevatöös rakendada. Töötaja roll on ka tööandja tähelepanu juhtimine probleemsetele ja ohtlikele kohtadele töös. Tööandja peab neid märkusi tõsiselt võtma ning olukorda parandama. Tööohutus pole naljaasi või mõttetu teema. See aitab päästa inimelusid, töötunde ning hoiab firma majanduslikult jätkusuutlikuna.

Kolmas osaline töösuhtes on riik. Riik peab valvama, et kehtestatud nõudeid järgitaks ning tegema leebemaid või karmimaid meeldetuletusi. Riigi asi on ka ise ennast jälgida. Kehtestatud nõuded peavad olema asjakohased ning tõesti aitama luua paremat töökeskkonda, mitte seadma arusaamatuid nõudmisi. Tööinspektsioon tegi Sotsiaalministeeriumile ettepanekud kaasajastamaks töötervishoiu- ja tööohutuse seadust. Me soovime vähendada tööandjate halduskoormust, bürokraatiat ja seda aega kasutada töötajate sisuliseks väljaõppeks ning juhendamiseks.

Mitmed määrused on ajale jalgu jäänud – näiteks kuvari kasutamise määrus aastast 2000. Üha rohkem tehakse tööd sülearvutite ja taskutelefonidega, mille kasutamise terviseriskid on üsna teistsugused. Liigne bürokraatia on näiteks nõuda redelile eraldi ohutusjuhendi koostamist, kuigi juba kasutusjuhendis on kirjas, kuidas töövahendit ohutult kasutada. Näiteid leiab veelgi.

Tegime ka riigikogu majanduskomisjonile ettepaneku, et uues riigihangete seaduses tõstetaks tööohutuse teemad samale pulgale korraliku maksumaksmisega. Riigihangetel saavad osaleda vaid ettevõtted, kellel ei ole maksuvõlgnevusi. Nii ei tohiks riigihangetele asja olla ka ettevõttel, kel pole tööohutusega asjad korras. Kokkuhoid tööohutuse arvelt annab ebaausa konkurentsieelise, aga seda vaid näivalt. Lüngad tööohutuses makstakse kinni inimeste tervise ja eludega.

Tööinspektsioon pakub juba teist aastat võimalust, et meie konsultant tuleb ettevõttesse, analüüsib ohutegureid ja annab nõu, kuidas muuta töökeskkond ohutuks. Teenus on tööandjale tasuta. Konsulteerimine pole «luuramine» eesmärgiga karm inspektor ettekirjutisi tegema saata. See on koostöö-, mitte järelevalvesuhe. Kui mõni probleem leitakse, ei too see kaasa karistust, vaid tööandja saab vead parandad. See on aus mäng, eesmärgiga säästa Eesti suurimat varandust – inimesi.

Allikas: 14.oktoober 2016, Postimees