Eestlased kujundavad Euroopa Liidu tulevikku. Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip vastutab digitaalse ühisturu eest, tema erakonnakaaslane, Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas oli parlamendis sama teema üks raportööridest.
Kui Kallas kolmapäeval Tartu ülikooli Pärnu kolledžis digitaliseeruvast Euroopast avaliku loengu pidas, polnud auditooriumis ühtegi vaba kohta. Sama juhtus päev varem Tallinna tehnikaülikoolis. Toimetus uuris parlamendisaadikult, milline on Euroopa digitaalne tulevik.
Teil on Ansipiga huvitav tööjaotus: üks annab ülesanded ja teine peab need ellu viima. Kuivõrd te omavahel suhtlete detailide üle, mis lahendamist vajavad? Moodustate te omalaadse meeskonna?
Ei, meil on ikka kaks eri rolli. Mina vean sama asja parlamendi, Andrus Ansip komisjoni poolt. Kokkuvõttes ajame ikkagi ühte asja.
Aga ütlete, mida ta peab tegema?
Euroopa Komisjon tuli välja digitaalse ühisturu strateegiaga ja Euroopa Parlament ütles, mida ta soovib strateegias näha. Meil ei ole vastuolulised seisukohad, pigem ütleme, mis seal veel võiks olla ja kuidas Euroopa Parlament tahab neid asju näha. Pigem täiendame teineteist.
Eks me ikka suhtleme, aga teineteisele korraldusi ei anna.
Sügisel otsustas Euroopa Parlament mobiilse interneti rändlustasud Euroopa Liidus 2017. aasta 15. juunist kaotada, selle aasta 30. juunist kärbitakse megabaidi piirhinda viie sendini. Milliseid hirme see liikmesriikides tekitab?
Olin Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu kolmepoolsetel läbirääkimistel, kus telekomipaketi osas kokkulepe saavutati. Rändlustasud peaksid järgmisel aastal tõesti kaduma, aga seal on väike klausel – need on seotud hulgituru ümbervaatamisega.
Probleem on selles, et Põhjamaades on andmeside hinnad üsna madalad. Kui sõidame Hispaaniasse, on hinnad palju kõrgemad. Tekib küsimus, kes selle vahe kinni maksab, kui tahame Hispaanias päev otsa telefonis surfata.
Eesti ettevõte, mis ostab teenust Hispaania ettevõttelt, peaks justkui vahe tasuma, kuid see ei ole õiglane. Komisjon pidi 2016. aasta suveks tulema välja ettepanekutega, kuidas seda riski leevendada.
Hirmud on liikmesriikidel väga erinevad. Lõunapoolsed riigid kardavad, et sealt tullakse meie odavaid SIM-kaarte ostma. Samuti kardavad hispaanlased, et nende võrgud ei pea vastu, kui kõik lähevad sinna puhkama ja surfavad internetis nagu kodus.
Kas neil seda muret pole, et tarbijad loobuvad mobiilsideoperaatorite andmeside kasutamisest ja otsivad tasuta wifi võrgu? Mind huvitab pigem see, kas ma saan aasta pärast Euroopa Liidus reisides mõistliku tasu eest tänaval mobiilset internetti kasutada või pean endiselt wifi võrku otsima.
Ega see mõistlik tasu ole ka piiramatu, internetis ei saa surfata nagu kodus. Alati on turvaline wifi võrk parem nii ühenduse kui hinna mõttes. Rändlustasude kaotamise temaatika sai alguse sellest, et inimesed sõitsid reisile ja said pärast tohutu arve.
Sama otsuse teine pool oli netineutraalsus. Milles te neutraalsust soovite? Kas telekomioperaator ei tohi kommertseesmärkidest lähtudes eelistusi teha internetiühenduse kiiruses või pakutavas sisus?
Kujutame ette olukorda, et olete ostnud jäätisekokteili ja mees, kes on kõrre müünud, pigistab kõrre keskelt kinni ehk piirab andmemahtu. Netineutraalsus tähendab, et kellelegi ei anta internetis eelist ega eelistata osa ettevõtteid. Näiteks mina tahan e-kirja saata, aga läbilaskes eelistatakse mõne ettevõtte filminäitamisteenust. Filme saate väga kiiresti vaadata, aga e-kirjad ootavad ja ootavad oma järge.
Netineutraalsus ei puuduta siis näiteks seda, et otsin midagi ja Google reastab minu järel nuhkimise tulemusena veebilehed, mis talle on maksnud?
Ei. Üks on ligipääs internetile ja teine on teenuste sisu. Kogu Google`i ärimudel baseerub sellele, et ta ei ole neutraalne. Aga on võimalus kasutada teistsugust otsingumootorit.
Google, Facebook jt suurfirmad tegutsevad USA õigusruumi järgi. Mida teha, kui Eesti andmekaitseinspektsioon ütleb, et ta ei saa probleemi lahendada, sest Facebook ei lähtu Eesti seadustest. Kuidas on võimalik, et Eesti territooriumil Eesti seadused ei kehti?
See on väga huvitav teema. Euroopa Liidul ja USA-l oli turvalise sadama kokkulepe. Selle sisuks oli, et Euroopa Liit ütles: USA andmekaitsestandardid on sama kõrged kui Euroopa omad. Ehk kõik on hästi, kui andmeid hoitakse USAs ja neile kohaldatakse USA reegleid.
Üks Austria juuratudeng andis selle Euroopa kohtusse, soovides, et Euroopas tegutsejad alluksid Euroopa reeglitele. Kohus tühistas eelmise aasta oktoobris turvalise sadama kokkuleppe.
Kõikide Euroopa Liidu riikide andmekaitseametid otsustasid, et nad ei kohalda kohtuotsust jaanuari lõpuni ja annavad aega lahenduse leidmiseks. Veebruari alguses jõudsid Euroopa Komisjon ja USA uuele privaatsuskaitse kokkuleppele, mille järgi peaks USA olema teinud muudatusi oma reeglites. Kokkulepe on üsna värske ja seda on väga vähesed näinud.
Kas ma nüüd Eesti kodanikuna võin pöörduda oma riigi andmekaitseinspektsiooni poole või pean USA kohtusse pöörduma?
Üsna huvitav, mis saama hakkab. Sisuliselt peaks nii olema. Euroopa Liit võttis eelmise aasta lõpus vastu uue andmekaitse direktiivi, mis muudab kogu andmekaitsekorraldust.
Kas Euroopa Liidu veebipoodidel, näiteks Suurbritannia Sports Directil on kohustus jälgida Euroopa Liidu ühtseid tarbijakaitsereegleid?
Ühtseid ei ole nii väga. Tarbijakaitsereeglid on harmoniseeritud. Euroopa Liidu riigid on seadustesse ühtseid reegleid sisse kirjutanud, aga nad on kirjutanud neid erinevalt. Kui läheb vaidluseks, peaks kohaldama muidugi tarbijast lähtuvaid õigusi. Kui ta müüb Eestisse, peaks Eesti tarbijakaitseõigus kehtima.
Hakkame varsti Euroopa Komisjoni algatusel ühtlustama tarbijakaitsereegleid juhul, kui ostate reaalset kaupa internetist. Poes saan tooli katsuda, aga interneti kaudu ostes otsustan pildi põhjal. Ma ei saa saata asja tagasi põhjusel, et arvasin tooli teistsuguse olevat.
Loomulikult on müüja huvides, et tarbijad oleksid rahul. Kui pole just tegu pahatahtliku käitumisega.
Praegu võib Euroopa Liidu veebipoelt eeldada enam-vähem normaalseid reegleid. USA puhul on need tsiviliseeritumad, Hiina puhul vähem. Igal juhul on ostmine riskantsem kui tavapoest ja riskida ei tasuks suuremate summadega.
Usaldus on internetist ostmise puhul väga oluline. Praegu inimesed pigem ei usalda teistest riikidest kaupa osta. Hiina puhul saab igaüks aru, et kui minna online`is midagi Hiinast ostma, võetakse risk.
Pikaaegselt internetis tegutsenud lugupeetud ettevõtjate jaoks on tarbija rahulolu väga oluline. Rääkisime kaubast, aga digitaalse teenuse puhul võib see määrata firma elu või surma.
Milliseks te interneti komisjonipoodide, näiteks eBay vastutuse vaidlesite? Kas vastutus sõltub sellest, kas pood müüb eraisiku või firmade asju?
Kõik sellised nii-öelda komisjonipoed on platvormid, mille abil inimesed või ettevõtted saavad kaupa müüa või teenuseid osutada. Meil olid väga suured vaidlused, milline on selliste platvormide vastutus.
Jõudsime tulemuseni, et platvorm on nagu sadam, kust käib palju kaupa läbi, aga sadam ei vastuta võltskauba eest. Kui ta saab teada, et konteineris on võltskaup, peab ta ametivõime informeerima, aga sadam pole nende eest vastutav.
Ka internetiplatvormidel on piiratud vastutus ja me ei räägi üksnes müügi-, vaid ka näiteks informatsioonivahetusplatvormidest. Kui neil oleks täisvastutus kõige eest, mis platvormidel toimub, võtaksid nad oma riskide vähendamiseks sisu maha ja see oleks oht sõnavabadusele või kaubandusele.
Kes vastutab pilveandmete eest, kes omab juurdepääsu?
Vist märtsis peaks parlament arutama hakkama pilvede kasutamise riske ja vastutust. Praegu on see teenuse pakkuja ja tarbija omavaheline kokkulepe. Ligipääs andmetele sõltub riigist, kelle õigusruumis nad on.
Euroopa Komisjoni eesmärk on suurendada pilvede kasutamist. Kui andmed on pilves, saate neid tõsta teise teenusepakkuja juurde ja see tekitab konkurentsi. Kui andmed on seotud konkreetse platvormiga, ei teki uusi pakkujaid juurde.
1. juulist peavad Euroopa Liidu riigiasutused tunnistama Eesti digiallkirja ja Eesti riigiasutused teiste Euroopa Liidu riikide digiallkirjade platvorme. Kodanike jaoks on see tore, aga mis hakkab meie riigiasutustes juhtuma?
Kindlasti on palju segadust, aga praegusega võrreldes mu utub olukord paremaks. See on esimene samm näitamaks, kui mugav digiallkirjastamine on, ja loob võimaluse digiteenuste edasiarendamiseks.
Räägime asjade internetist. Tooge palun näiteid, kuidas asjad interneti kaudu suhtlevad.
Kõige sagedasem näide on isesõitvad autod, mis kommunikeeruvad infrastruktuuriga ja saavad sellest aru. Või külmkapp suhtleb poega.
Milliseid õiguslikke probleeme asjade omavaheline suhtlemine tekitab?
Väga palju. Arutame, kes vastutab, kellel on kontroll isemõtleva masina üle. Olen robootika ja tehisintellekti töörühmas, mis tegeleb nende küsimustega. Üks ettepanek on robotisik, kellel on omad tunnused ja kes on internetis tuvastatav, aga kellega käib kaasas kahjukulude fond.
Oleme harjunud, et masin kuulub kellelegi, ent tänapäeva masinad mõtlevad ise ja õpivad juurde asju, mida keegi pole öelnud, et nad peaksid tegema. Arutame eetikat, vastutust ja paljusid teisi probleeme.
Töörühm peaks esialgsete ettepanekutega välja tulema kevadel. Kui kaua venitame, võivad 28 liikmesriiki tulla välja oma reeglitega, nagu näeme droonide puhul. Mida hiljem reageerime, seda suurem on oht üle reageerida.
Londonis võib metroopileti osta puutevaba kiibiga pangakaarti väravas viibutades. Eestis on harjutud meie infotehnoloogilisi lahendusi kiitma , aga Euroopas reisinuna olete ilmselt näinud paljusid tehnoloogilisi lahendusi, mis Eestisse veel üldse pole jõudnud. Võib-olla on enesekiitmine asjatu?
See on nagu lapsepõlves. Väljaspool kodu uhkeldate oma vennaga, aga kodus võite teda kritiseerida. Samamoodi on Eesti digikuvandiga.
See kuvand on hästi tugev ja saame teda igatipidi ära kasutada. Aga peame ka palju vaeva nägema, et olla tasemel ning pakkuda uusi mõtteid ja teenuseid.
On asju, milles me pole sugugi esimesed. Näiteks suurandmete kasutamisel, mida ettevõtjad saaksid privaatsust rikkumata uute rakenduste väljatöötamiseks kasutada.
Kui mõelda innovatsioonilainete peale, oli esimene Google ja sotsiaalmeedia ning teine jagamismajandus. Kolmandana on tulemas asjade internet ja suurandmed, mida ei tasu maha magada.