Pärnu linnavalitsuses tehakse nalja, et Eestile tõi suhkrutrahvi kaela abilinnapea Jane Metsa hiiglaslik suhkrulaar.
Metsa koju kogunenud 621 suhkrupakki kõlab aukartust äratavalt, ent pikka blokaadi Pärnu linn nendega üle ei elaks: kilodesse rehkendatuna teeb 621 kahe- kuni kümnegrammist pakki kõigest veidi üle kolme kilo.
Tagasihoidlik sümpaatia suhkrupakikeste vastu tärkas abilinnapeal jupp aega tagasi, kui ta ei raatsinud miniatuurseid magusa sisuga pakke minema visata, vaid pani kõrvale. Esiti igasuguse tagamõtteta. Tillukesed suhkrupakid tundusid niisama toredad ja nõnda neid vaikselt kogunes.
“Seda, et ma korjan suhkrut, teadvustasin endale 2009. aasta kevadel, kui käisime koolivaheajal koos Pärnu Koidula gümnaasiumi toonase direktori Rein Egloni ja õpetajatega Madeiral,” meenutab Mets.
Viis suhkrupakiperet
Pärnakad rüüpasid parasjagu kohvi, kui keegi juhtis tähelepanu lauda toodud suhkrupakikestele. Need olid põhivärvilt kõik rohelised, ent igaüht ehtis ise pilt.
“Rein justkui küsis mu käest, kas ma kogun neid, ja siis ma ütlesingi esimest korda välja, et jah, kogun küll,” seletab Mets, kellele kaugelt saarelt kaasa toodud suhkrupakikesed on armsaimad.
Madeira reisi ajaks oli abilinnapea magusamaailma korjunud umbkaudu sadakond eri pakikest, nüüdseks on pisikesi suhkruampse kuus korda rohkem.
Kui kõlakas Metsa suhkrulembusest Pärnu peal levis, hakkasid sõbrad-tuttavad usinasti kollektsiooni täiendama. See omakorda utsitas seni suhkrupakid süsteemitult ühte kommikarpi kokku visanud pühapäevakollektsionääri harrastuse tõsisemalt käsile võtma. “Ma tunnistasin endale oma nõrkust ja sorteerisin suhkrupakid ära, et mul oleks neist mingigi ülevaade,” seletab koguja muigel sui.
Mets jagas magusa pakendite põhjal viide gruppi ja kolis iga suhkruseltskonna omaette kommikarpi.
Säherdune jaotusloogika kulub marjaks ära siis, kui keegi pakub mõnd uut suhkrupakki. Niisama peale vaadates pole alati kindel, kas selline isend on juba hoiul.
Absoluutselt iga suhkruümbrist on võimatu mäletada, neid on selleks liiga palju!
“Samal ajal ei jõua ma neid sadu pakke iga kord läbi vaadata, kui midagi uut saan,” selgitab Mets.
Hõlpsam on hoida pakid väliste karakteristikumide alusel grupeerituna ja kraamida vajadusel välja vaid see osa kollektsioonist, kuhu uustulnuk välimuselt sobiks. Nii elavad kommikarpides valged piklikud, pruuni, rohelist ja punast tooni pakid ja omaette hõimu moodustavad koonusja kujuga suhkrupakid ja tükksuhkrud.
Sortimismetoodika pole siiski lõplik. Näiteks on abilinnapea mõelnud selekteerida Eesti asutustest, firmadest ja söögikohtadest pärit suhkrupalad, sest kohalikku päritolu pakendeid peab ta välismaistest huvitavamaks.
Siiski leidub kollektsioonis õige arvukalt võõrsilt toodud suhkrupakkegi.
“Kõige rohkem on mulle reisidelt väikseid suhkruid toonud Jüri Lebedev ja teisena Silja Kikerpill,” räägib Mets.
Pärnu Mai kooli direktori kaudu on kogusse jõudnud hulk suhkrupakikesi välismaa teatrite ja kontserdimajade kirjadega, Metsa erakonnakaaslase Lebedevi toodud suhkrupakid paistavad silma laia geograafilise haardega.
Mõistagi ei puudu 621 suhkrupaki seast näited meie kultuuriasutustest, hotellidest ja kohvikutestki, ent ka neist on enamiku toonud sõbrad-tuttavad.
“No eks jutt ole edasi läinud, et üks hullukene kogub suhkrupakke, ja nii neid mulle tuuakse,” naljatab asjaosaline ise ja jutustab loo, kuidas talle saadeti linnavalitsuse valvelauda karp Austraalia suhkrupakkidega.
Panderolli lähetajaks osutus ekskolleeg Ester Marjapuu, kes kunagi töötas rae arenguteenistuse sotsioloogina.
Pärnu suhkur Tallinnast
Tegelikult eksisteerib viie suhkrupere kõrval kuueski karp suhkrut. Siia on Mets koondanud liigsed suhkrupakid, millega mõne teise kollektsioneerijaga vahetuskaupa teha.
“Ma ootan, millal Pärnu kolledži direktor Henn Vallimäe oma kollektsiooni ära sordib, et saaksime temaga suhkruid vahetada,” naerab Mets, kes peale kolledžijuhi teab suhkrupakihuvilist abielupaari.
Lemmikuid on Metsal peale Madeira kohvisuhkrute teisigi, näiteks Pärnu-kirjaga suhkrupakend, mis pärit Tallinnast Pärnu maanteel asuvast Pärnu kohvikust. Meeltmööda on viis samas stiilis, ent eri naisenimedega suhkrupakki ja tillukesed, kujult nõukogudeaegseid piimapakke meenutavad suhkrupüramiididki.
Mets räägib, et ta pole kaugeltki fanaatiline kollektsionäär ega astu ühtegi kohvikusse või restorani sisse mõttega, et ehk saab siit kogule täiendust.
“Ma pole isegi selle peale tulnud, et hakata nimme suhkrut otsima. Mul ei ole selleks vajadustki, sest kolleegid ja sõbrad hoolitsevad mu suhkrukogu eest niigi,” muigab Mets.
Magusaga on naine lapsest saadik sina peal. Plikapõlves kogus Mets nagu tuhanded ülejäänud tüdrukud kommipabereid ja neiuna suisa šokolaadi ennast.
“Ma tegin noorena kõvasti sporti ja tol ajal olid treeninglaagrites levinud toidutalongid, mille alusel sai ka šokolaadi. Ei jõudnud mina seda ära süüa ja ma otsustasin eri tahvlid alles jätta. Mitu aastat kogusin, aga lõpuks tuli šokolaad ära visata, sest see läks hallitama,” selgitab koguja.
Mis puudutab suhkrut, siis viimased kümme aastat pole Mets kohvi sisse suhkrut enam pannud, see-eest piimašokolaadi haukab mõnuga. Iga nädal tuleb oma kolm–neli tahvlit ära.