Õiguskomisjonis ja lugematutel koosolekutel fraktsioonides, koridoris ja kohvikus on arutatud rakendusaktide vajalikkuse üle. Tundub, et saadikud on tänaseks mõistnud, et seadus kui selline on jõustunud, on ju esimesed kooselud registreeritudki.
Samuti hakkab lõpuks selgeks saama, mis on rakendusaktide sisu – tegemist on eluliste, argiste küsimustega mis reguleerivad paari omavahelisi varalisi suhteid, lisaks paari suhteid kolmandate osapooltega ja tagab õigused ja kohustused suhtes riigiga. Toon mõned näited – kooselupartneril on kohustus korraldada lahkunud partneri matmine, kui üks partneritest on avalikus välisteenistuses või nt abipolitseinik, kaasnevad sellega partnerile teatud hüvitised jms.
Hiljuti saatis õiguskantsler Ülle Madise riigikogule pöördumise, kus tõi välja välismaalaste seaduse vastuolu põhiseaduse ja Euroopa õigusruumiga küsimuses, mis puudutab samasoolisi elukaaslasi. Selle osas näiteks oli õiguskomisjonis üksmeelne toetus: Eesti seadusandlus tuleks viia kooskõlla Euroopa õigusruumiga. Kooseluseaduse rakendusaktid on selleks üks võimalik viis.
Olles selgitanud erinevatele saadikutele rakendusaktide sisu, vajalikkust ja ka otseselt ende inimeste vajadusi ja mõtteid, kes on kirjutanud ja rääkinud oma muredest tänases olukorras, olen lõpuks jõudnud tõdemuseni – selles küsimuses on kaks valikut, kas vajutada rohelist, või punast.
Ehk siis, kas saadik pooldab võrdseid õigusi samasoolistele ja erisoolistele paaridele või ta ei tee seda. Kõik muu – jutt seadusandlikust praagist, sellest, et oleks ju võinud kohe seaduse koos rakendusaktidega vastu võtta, et võiks hoopis võtta vastu Paarkonna eelnõu kui alternatiivi, mis pakub pelgalt kahe inimese vaheliste varasuhete reguleerimist, mida juba täna notari juures saab teha – see kõik on suitsukate. Igasugu asju võib välja mõelda, kui ei julgeta tunnistada või ei oldagi kindlad oma maailmavaates, mis kas pooldab, või ei poolda võrdseid õigusi ja kohustusi samasoolistele ja erisoolistele paaridele.
Peale igasugu poliittehnoloogiat, kus ei taheta võibolla valitsuserakonna saadikute algatatud eelnõu toetada, või klaaritakse fraktsiooni sees hoopis mingeid suhteid, peale tähelepanu otsimist, või vastupidi vältimist on lõpuks ikkagi küsimus maailmavaates ja vastutuse võtmises.
Osad saadikud viitavad ikka veel ka peale seaduse jõustumist ühiskonna lõhestamise ohule. Rahva enamuse soovile apelleerimine ei päde: viimane uuring näitab ka tõusvat trendi, selles suunas, et üha enam toetatakse võrdseid õigusi. Minu teada annab rahvas mandaadi ja väljendab oma toetust valimistel.
Lisaks on oluline poliitiku puhul ka eeskõndijaks olemise roll, või vähemalt püüe selle poole, ja vähemuste õiguste kaitsmine. Mis ohtusid puudutab, arvan, et mida rutem jõuame võrdse kohtlemiseni, seda vähem on tõsiselt äärmuslikel jõududel võimalik rahva hirme omakasu eesmärgil tagant õhutada ja ära kasutada. Seda kinnitab ka teiste riikide praktika, kui samasooliste probleemid on lahendatud, ei rakendata neid küsimusi valimisvankri ette.
Lõpuks, nagu paljud kogenud saadikud prognoosisid, tundub täna, et konstitutsiooniliste seaduste muutmine, ehk siis riigikogu koosseisu häälteenamust nõudvad punktid tuleb eelnõust välja jätta, ning neid saab uuesti tõstatada kui saadikud selleks valmis on. Siiski on ka seaduse enda jõustumine koos osade rakendusaktidega suur samm edasi.
Eks lõpphääletus näitab, aga peale pikka menetlusaega pole alust arvata, et kooseluseaduse rakendusaktide teine ja kolmas lugemine suures saalis kulgeks teisiti kui esimene, ehk siis on rakendusaktide toetajad SDE, enamus RE fraktsioonist ja üksikud vabamõtlejad teistest fraktsioonidest (v.a. EKRE). Meie ees on peatselt valik, kas oleme esimene postsovetlik riik, kus saavutame erisooliste ja samasooliste paaride võrdse kohtlemise, õigusselguse selles küsimuses või saame ja vajame veel aega, et arutleda, arutleda, arutleda.

Allikas: Eesti Päevaleht, 17. jaanuar 2016