Kahe (seni veel) maailma võimsama majandusruumi – Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepet korraga oodatakse ja peljatakse. Ootavad need, kes näevad selles uut võimalust kahe olulise liitlase mõjujõu säilitamiseks, pikas perspektiivis majanduslangusest päästmiseks. Pelgavad need, kes loodavad näha USAd ja Euroopa Liitu üksteisest kaugenemas, mitte tugevamalt kokku hoidmas; need, kelle jaoks iga uus (ja suur) asi on esmalt hirmutav, kes näevad selles meeletus detailide hulgas eelkõige probleeme, mitte võimalusi.
Eesti poliitikud on Atlandi-ülese leppe suhtes olnud seni üsna kiretud. Parteisisesest võitlusest uue hingamise leidnud Edgar Savisaar üllitas aga hiljuti seisukohavõtu, kus jõudis järelduseni, et kuivõrd maailm ei koosne ainult Põhja-Ameerikast ja Euroopa Liidust, on nende kahe jõu vabakaubandusleppe sõlmimine küsitav.
Tegelikkuses on tõdemus, et maailmas on kiirelt arenevaid jõude, mis ähvardavad USA ja ELi õige pea vähem oluliseks muuta, põhjus, miks üleatlandiline kokkulepe oluline on.
2013. aasta algul avaldatud PwC maailmamajanduse ekspressülevaade kirjeldas, kuidas ostujõu pariteedi alusel mõõdetud arenguriikide majanduse kogutoodang ületas esmakordselt arenenud riikide oma.
Kui veel 2000. aastate algul andsid arengumaad aastasest maailma majanduskasvust umbes veerandi, siis kümme aastat hiljem tuli aastasest maailma majanduskasvust pool – umbes triljoni dollari jagu – Hiinast, Indiast, Brasiiliast. Sellesuvine Maailmapanga prognoos leiab küll, et arengumaade kiire kasv on aeglustumas, aga põgenikekriisiga hambaid (ja loodetavasti mitte selgroogu) murdva Euroopa Liidu ühte lähikümnete olulisemat probleemiasetust see ei muuda – kuidas püsida maailma võimsaima majandusruumina, luua ja hoida töökohti, pakkuda ettevõtetele soodsat tegevuskeskkonda? Kuidas püsida üleilmse majanduskonkurentsi ja seeläbi ka maailmapoliitika tipus?
ELi reformid
Üks osa vastusest sisaldub ELi sisemistes (ja liikmesriikide sisestes) reformides. Euroopa ühtse turu toimimist takistavate tõkete purustamises peitub tugeva Euroopa fännide kullakaevandus. Kogu Euroopa Liidu ajalugu on 1957. aastast alates olnud vastandumine protektsionismile (ja natsionalismile), ja siiani ka toetumine liberaalsele majandusmudelile. Aga see on üksnes pool hädavajalikust rehkendusest.
2013. aastal algasid majanduskriisijärgset uut hoogu otsides läbirääkimised Euroopa Liidu ning USA vabakaubandusleppe (TTIP) sõlmimiseks. Needki on kantud veendumusest, et parim viis üldist jõukust kasvatada on hoida elus kunstlike takistusteta pidevat võistlust selle nimel, kes teeb mingit teenust või toodet kõige paremini. Võimalikult paljudest turule sisenemise barjääridest vaba ühine turuplats soosiks parimate toodete ja teenuste tootmist ning paratamatult kaduvate töökohtade asemele tekiks püsivaid ja parema sissetulekuga uusi.
Tyson Barker kirjutab raamatu Smarter Power ühes peatükis, kuidas Euroopa Liit ja USA olid majanduskriisi järelmitega maadeldes vaatamas võimalusi otsides hoopis mujale kui teineteise suunas. USA lõunasse ja (kaugemale) itta, Euroopa Liit eelkõige enda sisse. Õnneks on kõigest hoolimata USA ja ELi läbirääkimised hoo sisse saanud. Praeguseks on delegatsioonid pidanud üksteist läbirääkimiste vooru. Lootus jõuda ajaloo ambitsioonikaimas vabakaubandusleppes kokkuleppele veel selle USA presidendi administratsiooni ajal pole siiani kadunud.
Kuid miks ikkagi on edu selles asjas meile oluline?
Euroopa Liidu riikide investeeringud USAsse on umbes kaheksa korda suuremad kui näiteks Hiinasse või Indiasse. USA investeeringud Euroopa Liitu ületavad kolmekordselt kõiki USA poolt Aasiasse tehtud investeeringuid. Euroopa Komisjoni hinnangul on kümne miljoni eurooplase töökoht praegu otseselt seotud ekspordiga USAsse. Seda olukorras, kus veel kehtivad tollitariifid, kvoodid, keerulised litsentsitaotlemised, pidevad (ja kontinenditi erinevad) testid toote kvaliteedi kinnitamiseks või näiteks piirangud Euroopa ettevõtetel USAs hangetel osalemiseks.
Tihti nimetatakse TTIPist rääkides esimese asjana vajadust kaotada protektsionistlikud tollitariifid, tuues äärmusliku näitena 300-protsendist tollitariifi ühele tuntud Prantsuse juustule. Keskmiselt võivad kahe kontinendi vahelised tariifid seevastu tunduda suhteliselt madalad – umbes 4 protsenti. Teatud sektorite hinnakonkurentsis võib aga 4–6-protsendiline tollitariif mõjutada lõpphinda üsna oluliselt. Näiteks tuleb külmutatud pagaritooteid USAsse eksportivatel tootjatel praegu maksta 6-protsendilist tollitariifi. Lõpphinnas tähendab see aga kahekohalise protsendi jagu kõrgemat hinda võrreldes USA kohalike ja kvaliteedilt sarnaste toodetega.
Paljude Euroopa, sh Eesti tootjate jaoks võiks tollitariifide kadumine tähendada konkurentsivõimelist pääsu uuele suurele turule ja seeläbi suurele hulgale inimestele töökohtade loomist.
Tariifide kadumisest saavutatavast otsesest efektist suuremat mõju oodatakse üleüldise kohmaka, keerulise ja dubleeriva bürokraatia vähendamisest. Võtame taas lihtsa näite pagaritöökojast – praegu ei saa Euroopa Liidus toodetavaid kreemitorte või saiakesi USAs müüa mitte seepärast, et need oleksid kehva kvaliteediga, vaid seetõttu, et aparaadid, millega tordikreemi valmistatakse, erinevad USA spetsifikatsioonist. Agara bürokraadi unelm, mis tegelikkuses pärsib nii vaba kauplemist kui ka tavatarbija valikut.
Ja ometi on inimesed mõlemal pool Atlandi ookeani huvitatud samast asjast: et saadaval oleks võimalikult suur valik võimalikult kvaliteetset kaupa parima hinnaga. Kui toote lõppkvaliteet on tagatud ja kontrollitud, oleks oluline võit, kui topeltbürokraatia läbimise asemel piisaks mõlemale turule pääsemiseks ühekordsest nõuete täitmisest.
Ernst&Youngi hinnangul tooks vabakaubandusleppe jõustamine Euroopale kasu enam kui 100 miljardi euro jagu. Pole just ajad, kus sellisele asjale lihtsalt käega lüüa.
Suurkorporatsioonide huvid?
Vabakaubandusleppe kriitikud üritavad aeg-ajalt maalida pilti sellest, kuidas TTIPi näol on tegu eelkõige suurkorporatsioonide huvides sündiva lepinguga, kuid tegelikkuses toetaks vabakaubanduslepe läbi bürokraatia, topeltnõuete ja keerukate reeglite vähenemise just väike- ja keskmiste ettevõtete ligipääsu turule.
Suurkorporatsioonidel on jõudu, raha ja advokaate, et kogu praeguses reegliterägastikus võistelda. Väikesed ja keskmised ettevõtted ei saa endale lihtsalt sama lubada. Kogu ELi ekspordist annavad väike- ja keskmised ettevõtted aga umbes 30 protsenti. Eestis on nende panus eksporti aga lausa üle 60 protsenti. On, kelle nimel turule pääsemise lihtsustamist taotleda.
Merkantiilseid põhjuseid TTIPi sõlmimiseks kõrvale jättes tuleb nimetada veel ühte põhjust, miks selle lepingu teoks saamist oluliseks pidada. Venemaa agressioon Ukrainas on Euroopa Liitu ja USAd oluliselt liitnud, aga Euro-Atlandi suhetes on viimasel ajal olnud puudus olulistest strateegilistest positiivsetest koostööprojektidest.
USA presidendivalimiste üks favoriit Hillary Clinton on nimetanud TTIPi majanduslikuks NATOks. Küllap on neid, kes seda seisukohta lõpuni ei jaga, aga kindlasti on vabakaubandusleppe mõju läänemaailma kahe olulise partneri jaoks pelgalt kaubandussuhete elavdamisest oluliselt suurem. Üks näide – ajal, kui osades Euroopa pealinnades arutatakse tõsimeeli Venemaa osakaalu ELi energiaportfellis põlistava NordStream2 projekti võimalikkuse üle, oleks Ameerika Ühendriikide LNG tulek siinsele energiaturule oluline strateegiline muutus.
Eesti parlamendi ühed ägedamad võitlused (ja ühtlasi ka meie parlamendiajaloo esimesed ööistungid) peeti 1997. aastal liberaalse majanduspoliitika kaitseks ja protektsionistlike tollide kehtestamise vastu. Liberaalse majandusmudeli toetajad võitsid tol korral lahingu ja kaitsetollid jäid kehtestamata. Selle tulemusena on meil ilmselt Euroopa Liidu üks kõige konkurentsivõimelisemaid põllumajandusi, mida ei võta ükski ussirohi. Sisuliselt sarnaste valikute ees on nüüd EL.
Loobudes Euroopa Liidu ja USA bürokraatlikest barjääridest sünniks tugevaim majandusvõim ja -potentsiaal terveks 21. sajandiks. Ajaloolist võimalust kasutamata jättes ja ambitsioonikate läbirääkimiste keerukustesse komistades tuleks pikemas perspektiivis paratamatult leppida konkurentsist pudenemise ja ELi majanduse võimaliku stagneerumisega. Ja see pole ju õigupoolest mingi valik.
Allikas: Postimees, 20.november 2015