Tarkusepäeval, 1. septembril armastame rääkida koolitarkusest. Algavad kool, uus õppeaasta, semester, veerand, mil pärast suvevaheaega taas tarkust taga nõutakse.

Poliitikakoolis tuleks aga minu meelest keskenduda enim elutarkuse taganõudmisele.

Eeloleva sügise hariduspoliitika põhiteemaks on õpetajate palgaraha. Õpetaja teadmised, elukogemused ja elutarkus on tegelikult meie riigi tuleviku nurgakivi. Usun, et see veendumus on kogemuslikult olemas igaühel, kes koolitunnistuse kunagi on kätte saanud.

Eesti õpetajad on väga pühendunud, kuid nad peavad olema ka motiveeritud ja tunnustatud. Palk on hinne õpetajale. Kui aga töö on hästi tehtud ning hinne põhjendamatult madal, ei ole see ju aus.

Tahan juhtida tähelepanu faktile, et mõiste «õpetaja» all ei peaks me tänapäeval rääkima mitte ainult põhikoolis ja gümnaasiumis tunde andvast inimesest, vaid arvestama meie laste juhendajatega kõikidel haridustee etappidel. Koolitee algab alusharidusest, mille võtmeisikuteks on peale lastevanemate ka lasteaiaõpetajad. Eelmisel sajandil nimetati neid lasteaiakasvatajateks, ent praegu mõistame, kui olulised on teadmised ja oskused, mida süsteemselt antakse juba maast madalast, ning seetõttu on ka lasteaedades töötavad inimesed just nimelt õpetajad.

Õpetaja on see, kes aitab õppida, omandada samu oskusi, teadmisi ja vilumusi, mis tal endal on, ka oma õpilasele. Ning õpilane peab tundma, et tal on seda kõike väga vaja.

Alus- ja põhihariduses on järjest tähtsamateks inimesteks saanud eripedagoogid – logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. Üldhariduse kõrval on laste arenguks vajalik mitmekülgne huvialaharidus. See kõik on üks terviklik süsteem ja inimesed, kes töötavad meie lastega, on kõik õpetajad.

Seepärast peame tunnistama, et meie riigis kuni kõrgkoolini antava hariduse rahastamine, mis on praegu jagunenud riigi ja kohalike omavalitsuste vahel olenevalt kooliastmest ja kooli liigist, paneb ühe ja sama eesmärgi nimel ja sisuliselt samas valdkonnas töötavad inimesed väga ebavõrdsesse olukorda.

Lasteaiad ja huvikoolid on kohaliku omavalitsuse rahastada. Põhikoolides ja gümnaasiumides töötavad pedagoogid saavad palga riigilt, samas kui eripedagoogide palk on ka neis astmetes linnade ja valdade õlul. Majade ülalpidamine ja selle haldamisega tegelevate inimeste tasustamine on samuti kohaliku omavalitsuse kohustus, välja arvatud riigigümnaasiumites.

Kui räägime õpetajate töötasu alammäära tõstmisest, siis tegelikult peame püüdma kõigi haridusvaldkonnas töötavate inimeste palga jõudmiseni omavahel võrreldavale tasemele. Siinkohal tulebki teemaks usaldus. Usaldus kohalike omavalitsuste suhtes. Usaldus oma riigi ja tema rahva suhtes.

Olemuslikku määramist vajaks, mis raha täpselt on toetusfondis asetsev haridustoetus. Kas see on haridus- ja teadusministeeriumi poliitika korraldamise instrument või omavalitsusele piisava tulubaasi tagamise instrument, võimaldamaks neile seadusega pandud kohustuslikke ülesandeid täita ja otsustada kohaliku elu küsimuste lahendamise üle ise.

Lääne kultuuriruumis on toetusfond valdavalt omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks loodud tulubaasi allikas, mille kasutamise üle otsustab kas täielikult või valdkonna piires omavalitsus. Kesk- ja Ida-Euroopas on see tsentraalselt riigi kontrollitud ning omavalitsustel on raha kasutamise ja suunamise üle otsustamine suuresti piiratud.

Kevadisel kultuurikomisjoni kohtumisel kohalike omavalitsusliitudega – Linnade Liidu ja Maaomavalitsuste Liiduga – oli teravaim teema küsimus, kui detailselt peaks riik omavalitsusele ette kirjutama valdkonda laekuvat raha, mis tegelikult on osa just nendessamades omavalitsustes elavatelt maksumaksjatelt riigi eelarvesse laekuv tulu.

Endise linnapeana ja oma hilisematele ametialastele kogemustele  toetudes  olen solidaarne kohalike omavalitsusjuhtidega, kes ootavad riigilt suuremat usaldust ja võimalust teha haridusvaldkonna otsuseid kohalikest oludest ja vajadustest lähtuvalt. Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on printsiip, et ülesandeid tuleb täita elanikule võimalikult lähedal asuval avaliku halduse tasandil, et sellega oleks tagatud ressursside kõige efektiivsem kasutus, vastutus ja reageerimistundlikkus.

Missugused oleksid usalduse plussid? Kohalikele omavalitsustele õiguste ja vastutuse andmine otsustada oma ülesannete täitmiseks minevate vahendite üle soodustab säästlikemate ja kohalikku kogukonda sobivaimate lahenduste otsimist. Suurenevad nende endi otsustusvabadus ja iseseisvus, saabub pikaajalisem kindlus oma kohalike ülesannete katteallikate osas, võimaldades neil seeläbi teha ka strateegilisi kaugemaid plaane tulevikuks.

Samuti tekib motivatsioon säästlike ja kohalikku kogukonda sobivate lahendite otsimiseks, mis omakorda võimaldab kohapeal kaaluda alternatiive, kas pidada ebaefektiivsemat kooli või maksta kinni õpilaste liikumine keskusesse.

Kokkuvõtvalt võimalikust muutusest rääkides: vastutus valdkonna korralduse eest liigub lisaks de jure ka de facto kohalikule tasandile ning riigil kaob vajadus vastutada ning jageleda iga kuluartikli üle üldhariduskoolides. Pole ka vähetähtis, et omavalitsustel tekib reaalne vastutus selle eest, kui palju raha õpetajate palkadeks nad saavad ja soovivad suunata ning kuidas ja kas muuta atraktiivsemaks oma valla hariduselu näiteks huvikoolide toetamisega.

Sõna «õpetaja» all mõeldakse siis sel juhul peale kooliõpetajate ka lasteaedades töötavaid pedagooge ja eripedagooge, huvialahariduse õpetajaid muusika- ja kaunite kunstide ning spordikoolides, tugispetsialiste üldhariduskoolides.

Usaldades kohalikke omavalitsusi ja võimaldades neile tegelikku sisulist otsustusõigust oma linnas või vallas, on ka nende ülesanded arusaadavamad ja vastutus selgem.

Sellise elutarkusega soovin alustada uut kooliaastat ja tervitada tarkuse taganõudjaid ning neid, kes meile tarkust lahkelt jagavad – kõiki meie õpetajaid. Olge terved ja olge tänatud!

Allikas: Postimees, 1.september 2015