Mis on tänases Eestis valesti, et meil on ametlikult peaaegu 100 000 töövõimetuspensionäri? Euroopa Liidu liikmesriikidest on ainult Horvaatias vähenenud töövõimega inimesi suhtarvuna rohkem. Numbritesse süvenedes selgub, et reaalselt on puue neist töövõimetuspensionäridest ainult pooltel.

Samal ajal läheb Eesti riigile kehtiva süsteemi ülalpidamine käesoleval aastal maksma 248,5 mln eurot ja aastaks 2023 on prognoositud kulu eelarves 437,3 mln eurot. Suurtest summadest hoolimata inimesed teed tööturule tagasi ei leia ja sõltuvad vaid toetustest. Tekkinud olukorras ei ole süüdi töövõimetuspensionärid, vaid ebaõnnestunud toetuste ja pensionite süsteem.

Maailma edumeelsemates riikides terveneb suur osa piiratud töövõimega inimesi ravi kaudu ja rehabilitatsiooniteenused kompenseerivad nende erivajadusi. Erinevate tööturumeetmete abil aidatakse inimestel leida sobiv töö. Eestis on kahjuks töövõimetus peaaegu alati üheotsapilet ning sellest kaotab kogu ühiskond. Töövõimereformi rakendamine koos vajalikele teenustele juurdepääsu tagamisega on Euroopa Liidu Nõukogu üks põhisoovitusi Eestile ravimaks praegust ebatervet süsteemi. Küsimus on ainult – kuidas?

Praegu töötab umbes 40 000 töövõimetuspensionäri, ülejäänud ligi kuuekümnest tuhandest tahab uuringute järgi tööd teha kaks kolmandikku ehk ligikaudu 40 000 inimest. Töövõimereformi eesmärk ongi need inimesed tööle aidata. Maailmapraktika järgi on selleks ainult üks toimiv lahendus – tuleb aktiivselt motiveerida tööotsijaid ning tööandjaid. Riigitoetused ja abiteenused nii tööd otsivatele erivajadustega inimestele kui ka tööandjatele aitavad inimesi reaalselt tööturule kaasata.

Lühidalt ja konkreetselt öeldes on plaanitava töövõimereformi mõte selles, et Eesti töötukassa hakkab igale inimesele individuaalselt lähenema. Iga tööotsijaga tegeleb konkreetne inimene, kes hindab tema töövõimet, leiab talle vajaliku rehabilitatsiooniteenuse ning teised sobivad tööturuteenused. Muidugi on oluline kaasata ka sobiv tööandja ning koos temaga tulevane töökoht ette valmistada.

Kaks uut seadust tulemas

Uue süsteemi toimima hakkamiseks peab riigikogu vastu võtma kaks seadust. Esiteks töövõimetoetuse seaduse, mis annab vähenenud töövõimega inimestele õiguse saada töötukassast rahalist toetust ja töölesaamiseks igakülgset vajalikku abi. Teiseks sotsiaalhoolekande seaduse, mis pakub tööealisele tervisekahjustusega inimesele tööhõives püsimiseks rehabilitatsiooniteenuseid ja abivahendeid, mis aitavad saada tööle või olemasolevat töökohta säilitada.
Pärast nende seaduste vastuvõttu ei maksta puudega inimestele enam töövõimetuspensioni, vaid töövõime kaotuse ulatusest sõltuvalt töövõimetoetust, mille suurus jääb vahemikku 184–323 eurot. Viimast makstakse täieliku töövõime kaotuse korral. Üldistatult öeldes saab töövõimetoetus olema suurem kui töövõimetuspension. Kusjuures töövõimetoetus väheneb alles siis, kui inimene teenib üle 960 euro kuus.
Riik panustab tööd otsivate inimeste rehabilitatsiooni ja tööleaitamisse ning eeldab inimestelt töövõimetoetuste saamiseks aktiivsust. See tähendab kas töötamist, osalemist tööturumeetmetes, õppimist (ükskõik mis vanuses), alla kolmeaastase lapse kasvatamist või puudega inimese hooldamist.
Peale tööturutoetuste ja -teenuste on erivajadustega inimestel vaja ka toimivaid sotsiaalteenuseid, mida pärast reformi osutatakse senisest kiiremini, et inimese naasmine tööturule oleks reaalne.

50 miljonit euroabi teenuste arendamiseks

Töövõimereform muudab ka abivahendite kättesaadavuse operatiivsemaks. Maavalitsuste asemel hakkab seda korraldama sotsiaalkindlustusamet, kes tagab inimesele märksa suuremad võimalused abivahendite soetamiseks ja pole enam sõltuvuses konkreetse maavalitsuse rahast.
Riigieelarvesse on tööalaseks toimetulekuks vajalike abivahendite soetamiseks 2016.–2020. aastani ette nähtud 16 miljonit eurot. Sotsiaalseks toimetulekuks vajalikeks abivahenditeks on juba järgmise aasta eelarvesse plaanitud 5,3 miljonit eurot.
Omavalitsuste võimekus pakkuda oma inimestele vajalikke teenuseid on Eestis ebaühtlane, seetõttu toetab riik teenuste arendamist Euroopa sotsiaalfondi abil 50 miljoni euroga. Mõni näide: koduhoolduse arendamiseks ehk omastehooldajate toetamiseks ligi 7 miljonit eurot; eaka või puudega inimese päevahoiule on ette nähtud 2,4 miljonit eurot; sotsiaaltranspordile 12 miljonit eurot; isikliku abistaja või tugiisiku töölkäimiseks 9 miljonit eurot.

Mitu uut meedet

Oluline roll inimeste tööturule aitamisel on ka vähenenud töövõimega inimestele loodaval sõidutoetusel. Plaanitavat sõidutoetust makstakse inimestele tööalasel rehabilitatsioonil osalemise korral. Sõidutoetust makstakse ühiku hinna alusel 10 senti/km, maksimaalselt 26 € päevas. Töölesõidu toetuse maksmise eesmärk on hüvitada töölesõiduga seotud lisakulud, mis on vähenenud töövõimega isikul tingitud sellest, et ta ei saa puude või terviseseisundi tõttu käia tööl ühissõidukiga. Töölesõidu toetust makstakse teatud aja vältel tööleasumisest ühikuhinna alusel (10 senti/km, maksimaalselt 26 € päevas).
Töövõimereformi tulemusena pakutakse ka tööandjatele (peale olemasolevate) uusi meetmeid. Näiteks makstakse tööandjale palgatoetust vähenenud töövõimega töötu töölerakendamisel 12 kuud isiku tööle asumisest arvates (praegu makstakse kuus kuud pikaajalise töötu töölevõtmisel). Tähtajaliselt tööle võtmisel makstakse palgatoetust töösuhte poole tähtaja eest, kuid mitte kauem kui kaheteistkümne kuu eest.
Toetatakse ka tulevaste töötajate juhendamist, nt tugiisikuga töötamise teenust üldjuhul maksimaalselt 1000 tundi aastas ja selle eest makstav tasu kehtestatakse riigieelarvega. Riik toetab vajadusel ka ümber- ning täiendusõpet 1250 euro ulatuses aastas. Töötukassa hakkab tööandjatele korraldama koolitusi ja nõustamist vähenenud töövõimega isikute töötamise toetamise võimaluste kohta ettevõttes (nt puudespetsiifiline toetus).

Allikas: Õhtuleht, 17.november 2014