Teiste seas läheb homme Reformierakonna 20. sünnipäeva peole erakonna asutajaliige Valve Kirsipuu, kes oli koos Siim Kallasega aastaid Reformierakonna «nägu» (mäletate valimislaulu «meil on Kallas ja meil on Kirsipuu, Reformierakond, Reformierakond»?).
«Lähen suure mõnuga, et kohata inimesi, keda pole kaua aega näinud, kellega koos olen kunagi Reformierakonnas alustanud,» ütles Kirsipuu täna õhtul lühikeses intervjuus Postimehele.
Kui mõtlete praegusele Reformierakonnale, kas see on see erakond, mida tahaksite uuesti asutada, kuhu astuda?
Ma ei ole erakonnast välja astunud. Kui laps teeb sulle muret, siis sa ei ütle temast lahti, vaid püüad teda ümber kasvatada. Täpselt samuti suhtun erakonda ja elan väga üle kõiki neid muresid, mis seal on, aga ma ei kavatse sealt välja astuda. Ei ole Reformierakond niisugune, nagu ta oli oma loomise momendil, nagu ei ole ka ükski teine erakond niisugune nagu aastaid tagasi.
Läksin riigikogusse 1992. aastal ja olin sõltumatuna Mõõdukate juures. Ma väga hindan toonast riigikogu koosseisu. Sinna ei tulnud inimesed ennast upitama. Inimesed tulid Eesti riiki looma. Saime kõigi erakondadega hästi läbi ja meil oli üks eesmärk: luua seadusandlik baas, et riik saaks hakata funktsioneerima.
Me elame väga muutuvas maailmas ja selge on see, et see ei ole praegu see Reformierakond, kuhu astusin. Üks asi on aga jäänud. Kui Siim Kallas tuli minu juurde ja kutsus erakonda tegema, olin sellega hoobilt nõus. Põhjuseks see, et olen liberaal. Ma ei taha, et mind sunnitakse, et mind käsutatakse. Arvan, et iga inimene peab ise vastutama oma tegevuse eest.
Mäletan meie koosolekut 20 aastat tagasi rahvusraamatukogus, kuhu oli tulnud kokku hulk inimesi, keda ma polnud kunagi näinud. Need inimesed kadusid meie kõrvalt kiirelt, sest need inimesed tulid karjääri tegema, mitte Eestit ehitama.
Viimased kümme aastat olen väga madalat profiili hoidnud. Tean, et iga sõna võib haiget teha ja minu eesmärk pole kellelegi haiget teha. Käin erakonna üritustel, annan maksimumi, mis saan.
Kas see, kui üks erakond on nii kaua olnud valitsuses ja väga pikalt ka juhtpositsioonil nagu Reformierakond, on erakonnale hea või kuluks igale erakonnale ka väike opositsiooniaeg?
Olen nõus, et pikaajaline seismine ühes kohas on stagnatsioon. Seda öeldi Ansipi kohta, kes oli kaheksa aastat peaminister. Igale täiskasvanud inimesele on selge, et sinu jõud kaob ära, kui sa näed, et kõik voolab rahulikult sinu ümber, sul pole vaja midagi mõelda, sul kaob riski vajadus, kui sul on käes, mida oled tahtnud. See ei ole halvasti öeldud. Ma ei arva, et see on halb, et oleme pidevalt valitsuses olnud, aga ma kardan, et meil on erakonnas küllalt palju liikmeid, kes arvavad, et nii peabki olema. Siin pole ka midagi imestada. Praegu on erakondades suur põlvkondade muutus. Olen rõõmus ja rahul, et olin nii tark, kui loobusin 2003. aastal uuesti riigikokku kandideerimast. Eriti, kui vaatan, kuidas eakatega käitutakse, kelle tarkus on vahel palju rohkem kui noore inimese ind midagi teha. Aga see on loomulik, et uued tulevad peale. Seepärast arvan, et meil pole stagnatsiooni, sest vanem põlvkond läheb eest ära. Valuliselt, võib-olla, aga noor tuleb oma värske jõuga peale ja pean meeldivaks üllatuseks ütlema, et ühiskond on sellega väga rahul.
Ja noortel peab olema õigus ka eksida?
Absoluutselt. Isegi kui Kallas läks kevadel ära, millest mul on lõpmatult kahju, siis nägin, et see oli lahendus paljudele noortele. Nad oleksid pannud end kümneks aastaks punnpositsiooni, kui ette oleks tulnud inimene, kellel on võimed, teadmised, oskused. Noortel poleks olnud kusagile minna. Ma ei ütle, kas muutumine on positiivne või negatiivne. Me kõik muutume, kaasa arvatud Kallas seal Brüsselis. Kümme aastat olla seal on midagi muud kui kümme aastat siin elada. Küsite, kas võiks olla natuke ka opositsioonis – see on filosoofiline küsimus ja ma ei tea. Olin eile (teisipäeval – toim) õhtul üleval riigikogus ja vaatasin sedasama fraktsiooniruumi, kus olin hulk aega istunud. See on vahepeal väga suureks tehtud, vaheseinad maha lammutatud. Nad ütlevad, et ära unusta ära, et kolmandik riigikogu liikmetest on praegu Reformierakonnast. Nad ei mahuks sinna, kus istus 19 inimest. Tuleb muudatusi teha.
Allikas: Postimees, 12.november 2014