Tundub, et koos Jaak Joala lahkumisega lõppes üks ajastu Eestis. Vähemalt minu jaoks. Mitte ainult muusikalises mõttes, mitte ainult emotsionaalses mõttes, vaid kuidagi igavikulises mõttes. See võib olla ka seletatav sellega, et minu põlvkonna jaoks on Jaak olnud alati kõrval. Siinsamas. Raadios, mustvalges televiisoris, siis värvilises, ja muidugi erilistel hetkedel laval. Vahetult laval. Päriselt.

Minu põlvkonna jaoks ei olnud tegelikult kunagi probleemi selles, et ta meie Eestit esindas ka laialt üle Nõukogude Liidu. Mina igatahes olin uhke, et Eesti laulja tegi ilma meie poolt vaadates piiri taga. Ja me kõik olime temasse mingil hetkel armunud. Ja tema laulude abiga armunud oma esimestesse armastustesse. Ja tahtnud samastuda “Teisikutega”… Ja jumaldanud meie kolme tenori hulgas ka Jaaku.

Jaak Joala on nüüd Unustuse jõel. Unustuse jõel, kus on seisatanud vool…loe edasi