Täna oli Riigikogus Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu II lugemine. Pidasin Reformierakonna fraktsiooni nimel kõne paindliku lapsehoiu toetamiseks.

On üldteada ja ammuräägitud tõde, et KOV peab tagama kõigile 1,5-7 aastastele lastele, kes elavad selle KOVi territooriumil, lasteaiakoha.
Antud seaduseelnõu kõige tähtsam uuendus seisneb selles, et Seadusemuudatuse järgi võib KOV, juhul kui lapsevanem on nõus, pakkuda 1,5-3a lastele lisaks munitsipaallasteaiale ka hoiukohta. Positiivne on ka see, et paindlikumaks muutub liitrühmade moodustamine üldse ja suureneb ka vanuseline diapasoon. Varem on olnud seaduses see võimalus alates 2 a vanustest. Nüüd siis ka nooremate alates 1,5 – 7 aastaste laste kohta käiv.

Eelmistel aruteludel on üles tõstetud kahtlus, kas see ikka on hea lahendus ja justkui vabaneb KOV nüüd rõõmsalt tülikast koormast tagada lasteaiakoht, kui selline.
Samuti on kritiseeritud, et seadus tehakse Tartu linna jaoks. See ei vasta kindlasti tõele, sest oma idee hoiukohtade loomise tarvis sai Tartu linn just HTM-i ettevalmistatavast eelnõust.
Kindlasti on oluline küsimus, et kas pere lapsed saavad samasse lasteaeda. Kõik see oli põhimõtteliselt ka vanas KeLS-s sees. Muudatus puudutab sama pere teiste laste eelistamist, mis on põhimõtteliselt õige lähenemine. Esialgselt oli seaduse sõnastuses imperatiivne nõue, kuid praktikas ei pruugi see igakord olla võimalik ning seetõttu on hea, et eelnõusse jäi sisse “võimaluse korral”. Võimalusi saab juurde luua läbi laste arvu rühmades normipiiresse viimise, läbi rühmade paindlikuma komplekteerimise ja uute kohtade jätkuva loomisega.

Ma kindlasti ei võistle siin saalis viibivate paljulapseliste emade kogemusega, kuid mõningane kogemus on ka minul, kahe tütre emal ja kahe pisipõnni vanaemal. Kõik on nad käinud või käivad praegu lasteaias.

Kui tegusal emal on valida, kas oodata lasteaiajärjekorras, kus on heal tasemel ka pedagoogiline tegevus, kuid sinna kohta ei saa, või leida võimalus hoiukoha näol, siis ma kindlasti kasutaksin seda. Hoiukohas lastega tegelevad inimesed peavad samuti täitma teatud tingimused nii hoiukoha kui iseenda kvalifikatsiooni osas. Olulisim lapsele vanuses 1,5-3 on aga sotsialiseerumine, harjumine iseseisva hakkamasaamisega eluks vajalike toimingutega nagu söömine, riidessepanek ja potil käimine. Need ei ole küll pedagoogilises õppekavas olevad teemad, kuid neid õpitakse kindlasti lapsehoius. Õpetajateks vahest ka teised lapsed. Iga viie lapse kohta on hoiukohas ka kasvataja, mis võimaldab ka ühel täiskasvanul oma hoolealuseid rohkem tähele panna.

Palun ärge saage valesti aru – ma kindlasti ei arva, et hoiuteenus võiks sajaprotsendiliselt asendada munitsipaallasteaedu, kuid ilmselgelt on see suur samm edasi leevendamaks olukorda nende peredes, kus laps lasteaiakoha puudumise tõttu on lihtsalt kodus näiteks võõra hoidjaga, sest ema – isa peavad majanduslikel või muudel põhjustel siiski tööle tagasi minema. Ja ka kodus, hoidjaga olles, ei pruugi lapsel olla võimalik täita õppekava. Ja võib olla üksi kodus olles ei pruugi ta harjuda teiste laste ja nende eripäradega.

Alates 4. eluaastast aga on KOVil jätkuvalt range kohustus kõigile lastele aiakoht garanteerida. Sellega koos on garanteeritud ka süstemaatiline pedagoogiline tegevus ja ma usun, et sellest vanusest alates on see ka hea ettevalmistus peagi algavaks koolikohustuseks.

Seaduses sätestatud nõue, et lapsevanema osa ei tohi olla suurem kui 20% alampalgast võimaldab seda teenust kasutada ka neil, kes seni ehk majanduslikus mõttes seda ei saanud.

See on väga hea eelnõu ja reformierakonna fraktsioon toetab seda kindlasti. Mis ei välista, et praktiline elu võib meid taas selle seaduse juurde tagasi tuua, et teha täpsustusi ja parandusi, mis toetuvad aja jooksul elust enesest tulnud kogemustele.