Koolitund 1. Miks on kõrgepalgalised olulised?

Siin ja edaspidi on jutt üldistest põhimõtetest mitte ebaõiglastest üksikjuhtumitest

• On tõestatud, et kõrgema haridusega inimesed teenivad keskmiselt rohkem palka. Rõhutan, keskmiselt. Ehk siis see ei ole absoluutne ja mõnedest põhjustest on juttu allpool. On olemas hulk ameteid, kus saavadki töötada üksnes või üldjuhul kõrgharidusega inimesed. Arstid, õpetajad, teadlased, riigiametnikud, erinevate alade insenerid, suurem osa pisutki suuremate ettevõtete omanikest ja juhtidest on kõrgharidusega. Miks? Eks ikka seetõttu, et on vaja teadmisi. On vaja tahet ja aega, et neid kõiki teadmisi omandada. See ei tule kindlasti lihtsalt, seetõttu loobutakse tihtipeale paljust.
• Üldiselt on ka nii, et sarnaste ametite puhul saavad need inimesed rohkem palka, kes teevad rohkem või kes teevad kvaliteetsemat tööd. Kui üks õmbleja saab vahetuse jooksul valmis 8 jopega ja teine 6 jopega, siis ilmselt peaks esimene rohkem palka saama. Kui just teisel on kõik 6 jopet väga kvaliteetselt tehtud aga esimesel on kvaliteetsed vaid pooled. Ehk siis paratamatult mõjutavad palka ka töötajate oskused, nende suhtumine töösse, suhtlemisoskused klientidega, jne. Ilmselt jäävad sellised kvaliteetsemat tööd tegevad töötajad ka ülemustele silma ning nende edutamine ja premeerimine on oluliselt tõenäolisem kui keskmistel.
• On ameteid, kuhu asumine nõuab rohkem ja põhjalikumat ettevalmistust, ning selliseid, kus oskuste omandamine ei võta palju aega ja energiat. See mõjutab seda, kui lihtsalt on võimalik töötajaid leida. Mida lihtsam on töötajaid leida mingile ametikohale, seda madalamad kipuvad seal olema palgad. See on lihtsalt nõudluse ja pakkumise mõju tööjõu hinnale ehk palgale. Praktikas tähendab see seda, et arstiks õppinu võiks, kui ta tahaks (ja ma loodan, et ta ei taha), minna tööle müüja või autojuhina, see võib nõuda võib-olla mõned päevad juhendamist, kuid seejärel saaks ta ilmselt müüja või autojuhina hakkama. Kui müüja või autojuht tahaks arstiks hakata, siis peaks ta minema ülikooli ja kulutama aastaid õppimisele. Ehk liikumine madalama palgaga töölt kõrgema palgaga tööle ei ole sugugi nii lihtne, üldjuhul nõuab see eelnevat ja pikaajalist pingutamist. Samas vastupidi on liikumine oluliselt lihtsam, küsimus on lihtsalt tahtmises ja laiemas vaates kindlasti ka otstarbekuses. Teada on ka see, mitte kõik inimesed ei suudagi kõiki ameteid omandada, sealjuures oma vaimse võimekuse või ka iseloomu omaduste tõttu.
• Kui mingid ametid on olemas, siis ilmselt on nad ka ühiskonnas vajalikud. See et mõningate ametite pidajaid on kõvasti rohkem kui teiste omasid ei näita midagi nende ametite tähtsuse või olulisuse kohta. Küll aga võiks mõelda, mis juhtuks, kui ühe või teise ameti pidajaid ei oleks või oleks neid praegusest oluliselt vähem. Müüjate nappust on hakatud kompenseerima iseteeninduskassadega, arstide nappus tähendab pikenevaid järjekordi. Masinakirjutajaid enam ei ole, IT spetsialistide puudus on karjuv. Ehk osade ametite vajadus väheneb, osade oma kasvab ning see mõjutab ka palgataset ja palgakasvu.
• Kuna palku mõjutavad väga mitmed tegurid, sealjuures vastandlikult, siis ei saa ühe teguri põhjal öelda, millisesse kategooriasse ühe või teise eriala või ameti palk peaks kuuluma. Näiteks võivad kõrgharidusega inimesed teenida suhteliselt vähe, kui nad ei tööta oma erialal või kohal, mis sisuliselt nõuaks kõrgharidust. Ka siis kui mõne eriala ja oskustega inimesi on liialt palju võrreldes töökohtadega (ülepakkumine), kipuvad sealsed palgad olema kehvad. Mõelgem nendele paljude ärijuhtimise bakalaureuse kraadiga inimesed, kes töötavad klienditeenindajatena.
• Keskmisest enam teeniv inimene annab ühiskonnale tegelikult päris palju tagasi nii oma oskuste ja teadmistega aga ka rahaliselt. Kuna Eestis on nii haigus-, töötus- kui ka pensionisüsteem solidaarsed, siis üldjuhul annavad enam teenivad inimesed süsteemi rohkem kui nad vastu saavad. Selleks, et maksta ühele inimesele keskmist pensioni (möödunud aasta III kvartalis 345 eurot), peab kas üks inimene teenima 2150 eurot või kaks inimest 1080 eurot kuus brutona. Sama moodi makstakse kõrgemalt teenivate inimeste palga pealt rohkem ravikindlustusse ja töötukassasse, aga ka tulumaksu. Üldiselt on täheldatud, et paremini teenivad inimesed jäävad töötuks harvem ja on ka tervemad. Niisiis on ka praegune maksu- ja sotsiaalsüsteem solidaarne. Kas see on piisav, on ühiskondliku diskussiooni küsimus.

Isiklik seisukoht:

Olen alati olnud arvamusel, et maksuvabamiinimumi oleks pidanud tõstma kiiremini. Ma olen ka arvamusel, et väga järsk ühekordne tõstmine võib olla ohuks eelarvele ja pidurdab edasisi palgatõuse, tehnoloogilisi muutusi tootmises ja toetada ümbrikupalku. Tõusu jaotamine mitme, näiteks 2-3 aasta peale, oleks olnud arukam.

Eestis pole olnud sisulist arutelu maksuvabamiinimum suuruse üle. Kas see peaks olema kuidagi seotud elatusmiinimumiga või miinimumpalgaga? Kui jah, siis millises suhtes? Praegu pakutud 500 eurot on lihtsalt ilus ümmargune number, kusjuures suurem miinimumpalgast, mis suurendab ülalnimetatud riske.

Nagu osutatud, on solidaarsuse teema ühiskonnas alati diskussiooni koht. Ühiskond peab olema üksmeelne selles, kui palju ja kuidas solidaarsust kehtestada ja kasutada. Eesti ühiskonnas pole olnud erilist arutelu solidaarsuse üle, ühtne arusaamine on olnud üksnes madalapalgaliste maksukoormuse vähendamise osas. Kuid arusaamised, kuidas seda teha, on olnud erinevad. Viimased valimised ei andnud oluliselt suurema solidaarsuse toetajatele Riigikogus enamust. Veelgi enam, seda teemat pole sisuliselt valimistejärgselt ka ühiskonnas arutatud ehk puudub ka aktuaalne ühiskondlik tellimus. Ehk siis valitsuse praegustel sammudel pole valijate mandaati.

Solidaarsust saab ühiskonnas luua mitmel viisil. See võib olla riiklikult peale sunnitud aga ka vabatahtlikult võetud. Riigi sunni puhul tuleb arvestada sellega, et andjad tunnetaksid, et ka nemad saavad sellest kasu ja et asi on õiglane. Kui oluline osa, mis siis, et vähemus, tunneb, et neile tehakse liiga, siis on sellel ühiskonna sisemise tervisele halb mõju. Nii madala kui ka suuremate sissetulekuga inimeste rahulolematus ühiskonna sisemise korraldusega on halb. Arukalt asju ajades on võimalik seda vältida, kuid ilmselt pole see praeguse valitsuse eesmärk.

Allikas: Maris Lauri blogi, 11.veebruar 2017