Ikka ja jälle räägitakse üha pikeneva elueaga ja napiks jääva laste arvuga Euroopas pensionisüsteemi muutmise paratamatusest. Ka Eesti otsib olemasoleva süsteemi kallal nokitsedes ja kõvasti vaieldes lahendusi ning loodab aastaks 2037 midagi perspektiivikamat välja mõelda.
Sellega seoses turgatas pähe üks esmapilgul algusega mitte seonduv mõte. Nimelt, kas ja mis kasu on tehnoloogilistest arengutest nende jaoks, kes jäävad pensionile alles 21. sajandi teises pooles? Ja kas kõik see mõjutab kuidagi Saaremaad?
Lühike vastus oleks – jah mõjutab. Mitte üksnes sellega, et 19. sajandist pärit Bismarcki sugemetega pensionisüsteem hakkab igavikku kaduma, vaid ka asjaoluga, et tehnoloogilist arengut ignoreerida on võimatu.
Uute põlvkondade konkurendid tööjõuturul
Paljud mäletavad, kui Eestis ilmusid üheksakümnendate alguses ärimeeste kätte esimesed kaasaskantavad telefonid Motorola. Parajad kolakad, aga ihaldusväärsed. Läks umbes viis aastat ja väiksemõõduline mobiiltelefon asus turge vallutama, läkitades suure eelkäija ajalukku.
Tänavu loetakse maailmas olevat 4,77 miljardit mobiiltelefoni kasutajat. Võrdluseks – töökohaga roboteid on maailmas kokku loetud 1,7 miljonit. Nii palju on rahvakeeli “robotid” juba endale kahmanud inimeste ameteid. Siinkohal ei peeta silmas tööstusroboteid, kes on pakkinud kohupiima või ehitanud autosid jms juba aastakümneid. Kui uks intelligentsetele masinatele korra paotub, siis võib kindel olla, et peatselt lüüakse see pärani lahti – täpselt samuti, nagu juhtus mobiilidega.
Sajandi keskpaigaks hõivavat erinevad robotid 25–40% seni inimestele kuulunud töökohtadest. USA-s räägitakse isegi suuremast numbrist, kuigi hetkel domineerivad seal protektsionistlikud meeleolud, mis võivad seda arengut pisut tagasi hoida. Teisalt, tegu pole ju immigrantidega. Riigiti on, jah, prognoos erinev ning Eestis sellist hinnangut ei tea olevat, kuid robotid tulevad ja tehnoloogiliselt arenenud riigina pole ka Eesti erand.
Meie planeeti asustab üle 7 miljardi inimese. Elanike arv kasvab 1,1 protsenti aastas. Siin ongi üks 21. sajandi suuremaid vastuolusid. Tööealiste inimeste arv kasvab, kuid harjumuspäraseid töökohti ja ameteid jääb vähemaks. Uute põlvkondade konkurendid tööjõuturul ei sirgu naabertänaval ega naaberriikides. Need on intelligentsed masinad ja robot-olevused, kes luuakse infotehnoloogia tarkvara arendajate peades algoritmide ja keerukate, või siis mitte nii keerukate programmide abil. Märgid sellest on ammu õhus. Ja mitte ainult märgid.
Äsja kuulsime, et juba sel suvel tuuakse Tallinna tänavatele mõned autonoomsed juhita bussid. SEB emapangas asus tööle daam nimega AIDA – robot, kes teeb klientide küsimustele vastates vaevata ära kolme inimese töö 24/7, kohvipause nõudmata. Uus tase selles arengus on humanoid-robotid, kes hooldavad vanu inimesi. Jaapanis, kus iga neljas inimene on 65+ ja inimeste eluiga maailmas üks pikemaid, pannakse just neile suuri lootusi eakate hoolduses.
Mõjukamad analüütikud leiavad, et aastaks 2020 kasvab hooldusrobotite turg 17,4 miljardi dollarini. Arvestades, et ühe hind on ca 50 000 dollarit (kasutatud roboti hind langeb kaks korda), võib selleks ajaks eakate hooldajaks asuda 348 000 muhedat ja tüdimatut robotit, kes suudavad toitu serveerida, voodit sättida ja vana või liikumisvõimetut inimest vajadusel ka kätel kanda.
2020. aasta suveolümpiamängudeks tahetakse Tokyo muuta isesõitvate autode linnaks. Siinkohal võib saarlane küsida: aga kaptenid, madrused ja kõik vanad meretöö ametid, mis neist saab?
Maailma meredel valmistutakse mehitamata laevade, peamiselt kaupa vedavate konteinerlaevade tulekuks. Eesti veeteede ametist kinnitatakse, et koostöö sel teemal on alanud ka Eestis. Ees ootab autonoomsete ja mehitamata laevade katsetamise ning kasutamise legaliseerimine meie territoriaalmeres.
Head põhjanaabrid Turust on alustanud ühisprojekti koos
Rolls-Royce’i jt, et tekiks kõrgtehnoloogiliselt varustatud mereala mehitamata laevade katsetamiseks, kui katseobjektid saabuvad. Isegi Euroopa Liidu regulatsioone asutakse kohandama kiirete arengutega intelligentsete masinate ja inimmaailma suhestamiseks.
Õppimine ei saa olla ainult fun
Kuidas see kõik saarte elu mõjutab, on vara öelda. Eelkõige tuletab meelde, et koolis õppimine ei saa olla ainult fun (lõbus), nagu viimasel ajal mõttetult tihti koolilt oodatakse. Võidavad need, kes teavad, et tugev matemaatika, loogiline mõtlemine ja aju pingutamine on eeldused tehnoloogiliselt muutuvas maailmas hakkama saada. Kasvab ka vajadus loovuse ja nutiseadmete vaba suhtlemisoskuse järele.
Isegi kui hetkel on vaja lennukat fantaasiat, et kujutleda Kuressaare tänavail robottaksosid ja Läänemerel autonoomseid konteinerlaevu, kannavad tulevikumärke kaubakeskuste pool-robotid – makseautomaadid. Senise kuue kassapidaja asemel hakkab seal olema kuus automaati ja üks inimjuhendaja, kellega õnneks saab veel mõne sõna vahetada.
On omamoodi optimismi sisendav, et fakte ja tõde ignoreerivat maailma tulevad tasakaalustama ratsionaalsed robotid, keda jätavad ükskõikseks psühholoogilised manipulatsioonid, turundustrikid ja rafineeritud kommunikatsioonitehnoloogiad.
Alguse küsimus, kas intelligentsed masinad edaspidi ka inimestele pensioni välja teenivad, on paras pähkel.
Allikas: Meie Maa, 3.veebruar 2017