Eesti parlament on iseseisvuse taastamise järel teinud seda mitmel korral. Näiteks siis, kui Putini režiim lõhkus Georgia territoriaalse terviklikkuse. Siis, kui sama režiim alustas sõda Ukrainas ning annekteeris Krimmi. On teinud mitmel teiselgi põhjusel.

Esimest korda on 72 parlamendi liiget kõikidest Riigikogus esindatud fraktsioonidest võtnud vastu avalduse, mis on ajendatud ühe inimese saatusest. Saatusest, mille murdmise kaudu üritab toosama Putini režiim kätte maksta Ukrainale mitte-murdumise eest. Mille läbi Putini Venemaa demonstreerib veel kord ilmekalt kogu maailmale, et ta ei järgi rahvusvahelist õigust.

Mis juhtus Nadja Savtšenkoga? Praeguseks Ukraina Ülemraada liikmeks valitud Nadja Savtšenko on Ukraina sõjaväepiloot, kes sõjaväelasena 2014. aasta suvel oma kodumaa eest võitlusse läks. 17. juunil langes ta separatistide kätte, viidi kott peas, käed raudus
Venemaale. Seal on teda vangis hoitud üle 600 päeva. Süüdistatud kahe Vene ajakirjaniku surmas. Hoitud kohtu ees puuris. Sunnitud läbi tegema koledusi, mida demokraatlikes riikides tuntakse ainult raamatute vahendusel.

Nadja Savtšenko kaasuses kajastub kogu kaasaegse sõja julmus, kogu Venemaa Ukraina vastase agressiooni julmus – Savtśenko ei teinud muud, kui kaitses oma kodumaad. Agressori vastu.

Juriidilistes ringkondades arutletakse ja vaieldakse nüüd juba mõnda aega selle üle, milliseid konventsioone täpselt Putini reźiim selle ebainimliku looga rikkunud on. Peetakse akadeemilis-juriidilist debatti, kas sõjaväelane, kes oma kodumaad kaitstes teise poole poolt vangi võetakse ja kott peas, käed raudus teise riigi territooriumile viiakse, on sõjavang – kelle kohta ütleb Genfi 1949. aasta konventsioon, et neid tuleb kohelda lugupidamisega ja kelle suhtes on surveabinõud keelatud – või võib teda käsitleda kriminaalina. Need arutelud on kahtlemata olulised, aga me ei peaks siin, täna, nendesse juriidilisi finesse täis vaidlustesse kaevuma.

Miks? Sest kogu Nadja Savtśenko niinimetatud protsess on algusest peale farss ja vale. Seda lugu ei oleks tohtinud esimesest minutist peale olla. Nagu ei oleks tohtinud olla Eston Kohveri röövimist.

Savtšenko röövimise, tema üle peetud niinimetatud kohtuprotsessiga on Putini reźiim veelgi kahjustanud oma riigi kuvandit, teinud kurja ka omaenda inimeste, omaenda sõjaväelaste vastu. Kuidas? Võibolla oleks õigem küsida, kuidas ja kas mõeldi Kremlis selle peale, et rahvusvahelise õiguse rikkumine ühe poolt võib anda mõnele teisele rühmitusele, hoopis kuskil mujal ettekäände teha enda võetud sõjavangidega sama. Sama moraalitult ja sama õigustamatult. Ebaõiglus sünnitab ebaõiglust. Vägivald vägivalda.

Siit on Venemaal ainult üks väljapääs: vabastada Savtšenko kohe ja leid
a poliitiline viis deklareerida, et ainuüksi Savtšenko kohtu-alla andmine oli viga.

Nadja Savtšenkost on saanud sümbol. Ukraina rahval saab olema keeruline andestada, kui temaga peaks juhtuma midagi veelgi hullemat. Me ei tea, kui palju võime loota Venemaa juhtide humanismile, aga lootkem siis nende enese-alalhoiu instinktile – Savtśenko lugu võib saada neile enestele saatuslikuks ühel või teisel moel.

Parlamendi avaldus on üks viis näidata, et me oleme Ukrainaga, et me soovime Nadja Savtśenko vabastamist ja tema vangistamise ja ebaseadusliku kohtupidamise eest vastutavate Venemaa ametiisikutele sanktsioonide rakendamist.

Venemaa on Savtšenko kaasusega veel kord tõestanud, et ta ei järgi rahvsuvahelist õigust ning teda ei saa seetõttu võtta usaldusväärse partnerina maailmas asjade korraldamisel, nii väga kui me seda teisalt ka ei sooviks.

Nagu elu on näidanud, ei ole Venemaaga hääletult asja ajada võimalik. Parlamendi avalduse vastu võtmisega sai Riigikogu hääl Nadja Savtšenko toetuseks kuuldavaks.