Möödunud aastal sai 1314 noort inimest tööõnnetustes viga. See on neli noort inimest päevas. Mitte ühegi teise vanuserühmaga ei juhtu tööl nii palju õnnetusi kui alla 26aastastega. Seda statistikat vaadates kujutan ette, kuidas lapsevanemaid tabab mõte: appi, mu laps läheb tööle! Kas ta saab ikka hakkama?

Paljud neist juhtumitest on sellised, mille puhul ei pea isegi pikemaks ajaks töölt eemale jääma. Kuid see ei muuda fakti, et kõige rohkem tööõnnetusi juhtub noortega – sageli just nende esimesel tööaastal.

Valel ajal vales kohas

Miks need õnnetused juhtuvad? Kui vaadata numbrite taha, on suur osa neist sellised, mida saanuks vältida. Põhjusi on mitu.

Noortel on sageli konkreetse töö tegemiseks veel vähe oskusi ja kogemusi. Nad satuvad valel ajal valesse kohta ja nad ei ole piisavalt hoolikad või lihtsalt ei oska ohtu ette näha. On ju noored muretuma suhtumisega ja riskialtimad.

Kas sellist tüüpi õnnetusi saab vältida või nende toimumissagedust vähendada? Mida saaks lapsevanem üldse teha selleks, et hommikul tööle läinud laps sealt õhtul sama tervena koju tuleks? Tööle kaasa temaga ju ei lähe ja kõrval ei seisa, kui ta höövelpingil liiste parajaks timmib või restoranis sööke ette kannab.

Küll saab küsida ja huvi tunda. Küsige, kuidas tal tööl läheb, eriti kui see on tema esimene töökoht. Kindlasti rääkige temaga, kui need on tema esimesed nädalad tööl. Uurige, kas keegi juhendab teda ja kas talle on seletatud, kuidas masinad töötavad ning kuidas materjalidega ümber käia.

Isegi kui te töö spetsiifikat ei tunne, on elu aastatega üht-teist õpetanud ja vanemana oskate oma kogemustest lähtudes nõu anda, mil moel tervist säästa ja õnnetusi vältida.

Korralik tööleping

Küsima ei peaks ainult tööohutuse kohta. Oma esimesele töökohale asudes ei osata tähelepanu pöörata kõigele sellele, mis esmapilgul võib tunduda teisejärgulise või formaalsusena.

Näiteks ei pöörata tähelepanu töösuhte vormistamisele – üks olulisemaid põhitõdesid on, et tööle asudes tuleb sõlmida tööleping, kus mõlema poole õigused ja kohustused on selgelt ära toodud. Isegi siis, kui töö on ajutine, ja ka siis, kui tööandja teeb ette paneku tulla esialgu mingiks ajaks ametit proovima.

Võib tulla üllatusena, kuid proovipäevi kui selliseid ei ole olemas. Juba esimesest päevast peale on töösuhe ametlik ja tööga tutvumiseks on ette nähtud katseaeg. Selle eest tuleb maksta tasu ja töötajale laienevad kõik töösuhtes olemisega tagatud õigused.

Tõsi, leidub siiski üks erand –töötukassas arvel olevatel töötutel on töötukassa teenusena võimalik teha üks proovipäev. Eeskätt on see töötaja huvides, et oleks sõlmitud korralik tööleping – kirjalikult ja alates esimesest tööpäevast. Ainult selline kinnitus, mitte hägus suusõnaline kokkulepe või umbmäärane lubadus leping kunagi hiljem teha, aitab tagada noore õigusi juba esimesest tööpäevast.

Skeptik muidugi ütleb nüüd, et sellest pole niikuinii abi. Mina seda ei usu. Skeptiku jaoks on need 1314 noort, kellega on juhtunud tööõnnetus, võib-olla lihtsalt statistika, minu jaoks on need neli noort vigasaanut iga päev.

Proovime anda väikese panuse, et noore inimese esimene töökoht ja tööaasta jääksid meelde millegi muu kui tervisekahjustuse, kauaaegse töölt eemal viibimise või, mis veel hullem, haiglapalati lõhna ja suure muretsemisena.

Teeme nii, et nad tulevad töölt koju sama tervelt ja rõõmsalt, kui hommikul sinna läksid. Iga vanem saab midagi ära teha selleks, et ei peaks mõtlema, kas ta laps saab ikka tööl hakkama.

Allikas: Pärnu Postimees, 24.oktoober